AVATUD ÜHISKONNA INSTITUUT

EUROOPA LIIDUGA LIITUMISE SEIREPROGRAMM

 

 

      Rahvusvähemuste
       kaitse
       Euroopa Liiduga
       ühinemise
       protsessis

       Rahvusvähemuste
       kaitse Eestis

 

 

 

 

 

 

2001

 

© Avatud Ühiskonna Instituut /
Euroopa Liiduga liitumise seireprogramm,
2001

 

 

 

Veeb

www.eumap.org

 

 

 

Trükise väljaandja:

Jaan Tõnissoni Instituut

Endla 4, 10142 Tallinn

 

 

 

Tõlge eesti keelde:

Balti Õiguskeskuse Tõlkebüroo

 

 

 

ISBN: 9985-9270-2-8

Sisukord

 

 

 

 

 

Tunnustuseavaldus ........................................................................        5

Rahvusvähemuste kaitse Euroopa Liiduga ühinemise

protsessis ............................................................................................  7

I.  Sissejuhatus .....................................................................................  7

    A.  Ulatusliku lähenemise tähtsus vähemuste kaitsele.......................... 9

    B.  EL laienemisprotsessi mõju .........................................................  10

    C.  Laienemise kapitaliseerimine .......................................................  13

          1. EL standardite selge väljendamine ...........................................  14

          2. Juhtimine näidete varal ...........................................................  16

          3. Poliitilise tahte ülekandmine tegevusse .....................................  17

          4. Kodanikeühiskonna osalemise soodustamine ............................  18

II.      Rahvusvähemuste kaitse: seadus ja praktika ................................  21

    A.  Kaitse diskrimineerimise eest ................................................        21

          1. Haridus .................................................................................  24

          2. Tööhõive ...............................................................................  26

          3. Tervishoid ja teised sotsiaalkaitse vormid .................................  27

          4. Eluase ning muud üldkasutatavad

          hüved ja teenused ......................................................................  29

          5. Kriminaalõigus .......................................................................  32

    B.  Kaitse rassilisel pinnal toimepandud vägivalla eest ........................  33

    C.  Vähemusõiguste kaitse .........................................................        36

          1. Identiteet ...............................................................................  37

          2. Keel ......................................................................................  37

          3. Haridus .................................................................................  40

          4. Meedia ..................................................................................  41

          5. Avalikkuse osalus ...................................................................  43

III.     Rahvusvähemuste kaitsega tegelevad institutsioonid................ ..... 47

    A.  Ametiorganid .............................................................................  47

    B.  Kodanikeühiskond ......................................................................  51

IV.     Soovitused .................................................................................  53

    Lisa A............................................................................................. 56

    Lühendid .........................................................................................  58

    Viited ..............................................................................................  59

Rahvusvähemuste kaitse Eestis ............................................................  91

I.  Juhtkokkuvõte .................................................................................  92

II.      Tagapõhi ...................................................................................  95

III.     Rahvusvähemuste kaitse: seadus ja praktika ................................  100

    1. Identiteet .....................................................................................  103

    2. Keel ............................................................................................  103

    3. Haridus .......................................................................................  106

    4. Meedia ........................................................................................  109

    5. Osalemine avalikus elus ................................................................  110

    6. Tööhõive ..................................................................................... 111

    7. Tervishoid ...................................................................................  113

    8. Eluase .........................................................................................  113

IV.     Rahvusvähemuste kaitsega tegelevad institutsioonid................ ..... 115

    A.  Ametiorganid .............................................................................  115

    B.  Kodanikeühiskond ......................................................................  120

    V. Soovitused valitsusele ..................................................................  121

Viited      .............................................................................................  122

Tunnustuseavaldus

Euroopa Liiduga Liitumise Seireprogramm (EU Accession Monitoring Program) Avatud Ühiskonna Instituudi (Open Society Institute - OSI) juures soovib tunnustada järgnevate isikute suurt rolli uuringute teostamisel ja käesolevate monitooringu raportite koostamisel. Lõplikku vastutust raportite sisu eest kannab Programm.

Bulgaaria                        Krassimir Kanev                          Bulgaaria Helsingi Komitee

Eesti                                Aleksei Semjonov                       Inimõiguste Teabekeskus

                               Vadim Poleshchuk                       Inimõiguste Teabekeskus

                               Andrei Arjupin                            Inimõiguste Teabekeskus

Leedu                              Agne Bajoriniene                        Leedu Inimõiguste Keskus

Läti                                  Boris Koltchanov                        Baltic Insight

                               Leonid Raihman                           Läti Inimõiguste Komitee

Poola                               Beata Klimkievicz                        Jagelloniani Ülikool Krakovis

                               Andrzej Mirga                              Mustlaste Nõuandev Kogu,
                                                                                                Rahvussuhete Projekt

Rumeenia                       Monica Macovei                         Rumeenia Helsingi Komitee

Slovakkia                        Ina Zoon                                       iseseisev konsultant

Sloveenia                       Tatjana Peric                                Euroopa Mustlaste Õiguste Keskus

                               Darja Zavirsek                              Ljubljana Ülikool

Tšehhi Vabariik             Eva Sobotka                                 iseseisev konsultant

Ungari                             Lilla Farkas                                   Ungari Helsingi Komitee

                               Andras Kadar                              Ungari Helsingi Komitee

                               Marta Pardavi                              Ungari Helsingi Komitee

Nõukogu liikmed: Vähemuste kaitse

Theo van Boven                     Maastrichti Ülikool

Nicolae Gheorghe                   OSCE/ODIHR Kontakt Mustlaste ja Juutide Küsimustes

Yonko Grozev                         Bulgaaria Helsingi Komitee

Monica Macovei                    Rumeenia Helsingi Komitee

Dimitrina Petrova                    Euroopa Mustlaste Õiguste Keskus

Boris Tsilevich                        Minelres Projekti moderaator

Tahaksime tänada ka järgnevaid eraisikuid väärtusliku panuse eest raportite koost­amisel, originaal-uuringute ja/või ülevaadete ning kriitika eest:

Gabriel Andreescu, Tatjana Avsec, Tanja Benigar, Toma Birmontiene, Arie Bloed, Bar­bora Bukovska, Claude Cahn, Savelina Danova, Andi Dobrushi, Ondrej Gina, Morag Goodwin, Klara Hallik, Lauri Hannikainen, Jennifer Harris, Karel Holomek, Agnes Horvathova, Jan Hrubala, Columbus Igboanusi, Jeno Kaltenbach, Aksel Kirch, Vera Klopcic, Ferenc Koszeg, Agu Laius, Vylius Leonavicius, Neva Miklavcic Predan, Miro­slav Mitrofanov, Florin Moisa, Nils Muiznieks, Eva Orsos, Danica Oslaj, Markus Pape, Peter Rado, Albert Julius Rostas, Rumyan Russinov, Cenek Ruzicka, Viktor Sekyt, Desislava Simeonova, Alenka Janko Spreizer, David Strupek, Jennifer Tanaka, Vita Terauda, Alan Trammell, Petr Uhl, Michal Vasecka, Raivo Vetik, Timothy Waters, Renate Weber, John Young, Jelka Zorn.

OSI pidas ümarlaua kohtumisi mitmes kandidaatriigis kutsumaks esile valitsusesin­dajate, Euroopa Komisjoni delegatsiooni ja kodanikeühiskonna ekspertkriitikat ning kommentaare raportite kavandite suhtes. Oleme tänulikud neile paljudele osale­jatele, kes lahkelt pakkusid oma aega ja ekspertiisi.. Kohtumistel osalenute nimekirjad on saadaval Euroopa Liiduga Liitumise Seireprog-rammis (e-post: euaccession@osi.hu).

Euroopa Liiduga Liitumise Seireprogramm

Rachel Guglielmo                                Programmi Direktor

Stephen Humphreys                          Programmi Koordinaator: Vähemuste kaitse

James A. Goldston                             Direktori asetäitja, Avatud Ühiskonna Instituut

Andrea Gurubi Watterson                Programmi Assistent

Rahvusvähemuste kaitse Euroopa Liiduga ühinemise protsessis

„Vähemuste võrdne kohtlemine on uue ühinenud Euroopa nurgakiviks.”

– Romano Prodi, Euroopa Komisjoni president ¹

I.    Sissejuhatus

Alles lõppenud sajandil on Euroopa saanud korduvalt õppetunde (rahu, tur­valisus ja inimeste olukord) seoses oma suutmatusega kaitsta rassilisi ja etnilisi vähemusi väärkohtlemise eest. Seda silmas pidades ei ole ehk üllatav, et Euroopa Liidu (EL) otsus tõsta ühe liitumise keskse poliitilise kriteeriu­mina tähelepanu keskmesse „rahvusvähemuste austamine ja kaitse”, on valit­sustes ja kodanikeühiskonnas huvi tekitanud ning andnud tõuke tegevuseks. Hetkel on vähemuste kaitse küsimus päevakorral nii Euroopa tasandil kui ka mitmetes kandidaatriikides ning väljatöötamisel on hulk õiguslikke ja polii­tilisi algatusi parandamaks rassiliste ja etniliste vähemuste võimalusi.

Sellele vaatamata jäävad vähemused kõikidel liitunud aladel haavatavaks äär­muslikkuse ja eelarvamuste suhtes, mis on tihti tingitud kandidaatriikide suutmatusest välja töötada mõtestatud mehhanisme võitluseks diskriminee-rimise vastu ja soodustamaks rahvusvähemuste kaitset. Kuigi liitumisprotsess on olnud igati kasulik, ei ole selle võimalust kõrgendatud vähemuste kaitseks piisavalt arendatud. EL võib tõsta liitumispotentsiaali selgitades standardeid, millele vastavust ta oma kandidaatriikidelt ootab, edendades oma liikmes-riikide tegevust, julgustades kandidaatriikide valitsusi väljendama reformide kaudu poliitilist tahet ja kaasates kodanikeühiskonna võrdväärse partnerina oma tegevusse.

A.      Ulatusliku lähenemise tähtsus vähemuste kaitsele

Euroopas on rahvusvähemuste kaitsel esile kerkinud kaks peamist suunda: diskrimineerimisvastaste normide kehtestamine ja toetus vähemusrahvuste õigustele. Diskrimineerimisvastased meetmed on välja töötatud tagamaks, et inimesi ei kohelda õigustamatutel põhjustel teistest erinevalt. Vähemuste õiguste kaitse eesmärgiks on võimaldada isikutel ja kogukondadel säilitada oma erinevused vältimaks pealesunnitud assimileerumist enamuse kultu­uriga. Vastuseis diskrimineerimisele ja vähemusõigused on teineteist täienda­vad reageeringud vähemusi puudutavatele probleemidele, kes on silmitsi nii ohuga eralduda kui assimileeruda. Neid võib vaadelda kui ühe laiaulatusliku lähenemise aspekte, mida raportites märgitakse ühise nimetajaga „rahvus­vähemuste kaitse”.²

Euroopa Komisjoni regulaarsetes raportites on laialdaselt kasutatud fraasi „vähemusõigused” kaasamaks sellesse mõlemad rahvusvähemuste kaitse aspektid. Seega hõlmab Kopenhaageni kriteeriumide nõue „vähemuste aus­tamiseks ja kaitsmiseks” kindlasti nii kaitset diskrimineerimise eest kui ka tra­ditsiooniliste vähemusõiguste kaitset. Tõepoolest, ka regulaarsed raportid kinnitavad sellist arusaama, pöörates „vähemusõigustest” rääkides suurt tähelepanu diskrimineerimis-probleemidele”.

Me toetame Komisjoni juhindumist mõlemast vähemuste kaitse aspektist kandidaatriikide hindamisel. Tähelepanu pööramine nii diskrimineerimise vastu võitlemise meetoditele kui vähemusõigustele väljendab vähemuste ees seisvate sarnaste probleemide olemasolu kogu liitumisalal, kaasaarvatud kaks gruppi, mis on nende raportite peamiseks teemaks: mustlased ja vene­keelsed elanikud.³

Rohkem kui ühtki teist gruppi, ähvardab mustlasi süstemaatiline eraldamine ühiskondadest, kus nad elavad, kaasaarvatud diskrimineerimine juur­depääsul haridusele, tööhõivele, tervishoiule, kaupadele ja teenustele, mille eest harva pakutakse mingit õiguslikku hüvitust. Kuid mustlaste probleemiks on osalt see, et nad moodustavad eraldi kogukonna – kogukonna, mida on ajalooliselt alavääristatud ja mille arengut vastavalt oma huvidele on takistatud. Mustlaste kultuuri, ajalugu ja keeli on ignoreeritud või mustatud; fakt, et mõned mustlaste lapsed räägivad mustlaskeelt – või ei räägi üldse oma rahvuskeelt – on tihti toodud õigustuseks, miks neid on pandud eraldi või madalama tasemega koolidesse või klassidesse.

Mõlemad vähemuste kaitse aspektid on murettekitavad ka venekeelsele vähemusele Eestis ja Lätis. Vene keelt kõnelevate inimeste põhiprobleem on kõige paremini seletatav kui nende õiguse olla erinev ja säilitada erinevat identiteeti, eiramine: piirangud keelekasutusele koolis ning avalikus ja polii­tilises elus. Samal ajal, kuna need lingvistilised piirangud on seotud koda­kondsus- ja töönõuetega, ei piira need mitte ainult venekeelsete inimeste õigust olla erinevad, vaid tõrjuvad nad kõrvale ka osalemisest ühiskondlikus elus – probleem, mis seondub diskrimineerimisega.

Lühidalt, tegelikkuses väärib nii mustlaste kui venekeelsete inimeste olukord mõlemas aspektis tähelepanu. Eelnevat silmas pidades sunnivad need aru­anded Komisjoni hindama kandidaatriikide olukorda nii diskrimineerimis­vastasuse kui rahvusvähemuste õiguste osas.⁴

B. EL laienemisprotsessi mõju

EL liikmeksolek on kogu piirkonna valitsuste peamiseks prioriteediks ning Euroopa Komisjoni avaldustel ja soovitustel on suur kaal. Seega on olulise tähtsusega, et EL on muutnud rahvusvähemuste kaitseküsimuse oma laiene­mispoliitika peamiseks punktiks. Kandidaatriikide valitsused on astunud olulisi samme vastamaks Kopenhaageni vähemuste kaitse kriteeriumi osale.

Komisjon on märkimisväärselt suurendanud rahastamist vähemuste kaitse toetuseks. Iga-aastased kandidaatriikide kohta koostatud arenguraportid on puudutanud nimetatud küsimust detailselt. Komisjoni tippametnikud on oma külaskäikude ajal kandidaatriikidesse andnud endast parima rõhuta­maks jätkuvate edusammude tähtsust.

Ka teised EL organid on andnud oma panuse. Hiljuti avaldas Euroopa Parla­ment raporti, milles mõistis avalikult hukka mustlaste „laialtlevinud diskrimi­neerimise, rassilise tagakiusamise ja vägivalla” ning õhutas valitsust otsesele koostööle vähemustega.⁵ 2000. aasta keskel astus Euroopa Nõukogu olulise sammu võitluses rassilise ja etnilise diskrimineerimisega, võttes vastu Rassi-lise Võrdsuse Direktiivi, „viimaks ellu võrdse kohtlemise printsiipi inimeste vahel, olenemata nende rassilisest või etnilisest kuuluvusest.”⁶ EL on avaldanud toetust ka OSCE-le selle järelvalves Eesti ja Läti seaduste üle, mis ähvardavad diskrimineerida neid, kes ei valda titulaarset keelt piisavalt heal tasemel.

Nimetatud jõupingutused on olnud määrava tähtsusega positiivsete muu­tuste soodustamisel. Nagu lisatud raportites kirjas, paranevad vähemuste kaitsmiseks mõeldud struktuurid järk-järgult kogu liitumisalal. Enamik kan­didaatriikide valitsusi on nõustunud vähemuste kaitsmiseks mõeldud tähtsa­mate rahvusvaheliste standarditega. Paljud on ellu viinud õiguslikke reforme, kaasaarvatud paranduste sisseviimine kiirendamaks mõningate venekeelsete vähemuste naturalisatsiooni Eestis ja Lätis ning diskrimineerimisvastase seadusandluse esialgne vastuvõtmine Rumeenias. Rida valitsusi, kes varem seda probleemi ignoreerisid, on tunnistanud rassismi olemasolu endi keskel ja on välja töötanud programmid diskrimineerimise vastu võitlemiseks.

Ka madalamal tasandil, EL ja teiste toetajate abiga, on kodanikeühiskonna sees tekkinud vähemusorganisatsioonid jälgimaks arengut, tõstmaks tead­likkust ja propageerimaks muutusi valitsuse poliitikas. Mustlaste meedia on avardunud. Ja tärkav avaliku arvamuse seaduse liikumine on julgustanud sadu mustlasi ja venekeelseid elanikke esitama oma kaebused kohtusse, kus mõned on saanud isegi positiivse lahenduse. Üha enam nähakse siiani juhti­matut „vähemusprobleemi” õiguste ja vahendite küsimusena, mille kindlus­tamiseks on riiklikel institutsioonidel olemas nii võim kui kohustus.

Ja siiski, kui EL liitumisprotsess on andnud tõuke vajalikuks muutuseks, ei ole see süstemaatiliselt kindlustanud vähemuste kaitset. Harva on kuulda kõrgete ametnike sõnavõttudes rassismi- ja diskrimineerimisvastase võitluse tähtsustamist, isegi siis, kui arvamushääletused regulaarselt dokumenteeri­vad sügavust, kuhu mustlaste vastased emotsioonid on jõudnud. Mõningatel juhtudel jätkavad poliitilised juhid pigem vähemusvastaste seisukohtade väl­jaütlemist kui nende hukkamõistmist.

Selle aasta aprillis teatas toonane Euroopa Integratsiooni asepeaminister Pavel Hamzik Slovakkias, et mustlased „peavad teadma, mis on neile hea – ja see on muuta oma elulaadi.”⁷ Robert Fico, mitteparlamentaarse väikese ja keskmise suurusega ettevõtete partei juht ja 2001. aasta märtsi avaliku arva­muse kohaselt „kõige usaldusväärsem poliitik” Slovakkias,⁸ on avalikult vii­danud mustlasvähemusele kui „viitsütikuga pommile, mis põhjustab probleeme, kui seda kontrolli all ei hoita,”⁹ selgitades, et „meil on suur hulk mustlasi, kes ei soovi midagi muud peale selle, et lesida voodis ja elatuda sot­siaalkindlustuse rahadest.”¹⁰

Kui 2000. aasta augustis põgenes grupp mustlasi oma kodukülast Zamolyst Ungaris, et otsida varjupaika Prantsusmaal, süüdistas üks ametnik neid „välis­maale minemises häbistamaks Ungarit” ja „põhjendamatute avalduste tegem­ises riigi ja valitsuse vastu.” Lähedal asuva linna meer oli otsekohesem: „Zamoly mustlastel ei ole kohta selles riigis. Täpselt nagu loomariigis, tuleb ka siin parasiidid välja heita.”¹¹ Mõistmata hukka neid avaldusi, manitses peaminister Viktor Orban mustlasi „õppima ja rohkem töötama.”¹²

Sellised kommentaarid on vägagi murettekitavad, eriti siis, kui need on öeldud mustlaste pideva vägivalla ja tagakiusamise kontekstis. 6. juulil 2001 suri mustlaspäritolu mees politsei järelvalve all Slovakkia linnas Revucas, olles väidetavalt seotud radiaatori külge ja korduvalt pekstud.¹³ Hiljem samal kuul pussitati peale rassistlikku laadi solvanguid Tšehhi baaris surnuks 30-aastane mustlaspäritolu mees.¹⁴

Eelarvamustega on seotud ka suur hulk väiksemaid, kuid võrdväärselt huka­tuslikke diskrimineerivaid tegevusi. Andmed hariduse kohta mitmes riigis – eriti Bulgaarias, Tšehhi Vabariigis, Ungaris ja Slovakkias – maalivad pildi must-laslaste rassilisest eraldamisest ja kõrvaletõrjumisest. Kuigi mitmed valitsused koostavad eelnõusid, ei ole ükski riik antud piirkonnas võtnud vastu laiaula­tuslikku diskrimineerimisvastast seadusandlust, mis vastaks täies ulatuses Rassilise Võrdsuse Direktiivile.

Eestis ja Lätis, vaatamata seadusandlike piirangute kaotamisele, puudub enamikul venekeelsest elanikkonnast ikka veel kodakondsus. Ebavõrdne juurdepääs poliitilistele ja otsustusprotsessidele viimase kümnendi jooksul riiklikul ja eriti Lätis kohalikul tasandil on viinud sellise seadusandluse ja poliitika kujunemisele, mis piirab venekeelsete elanike (kaasaarvatud koda-nikud) õigusi ja võimalusi vähemushariduse, keelekasutuse ja tööturu vald­kondades.

C. Laienemise kapitaliseerimine

Liitumisprotsessil on suur potentsiaal toimida kogu Euroopas rahvus­vähemuste kaitse valdkonnas edasise arengu katalüsaatorina. Siiani on eda­sist arengut piiranud selgete standardite puudumine, mis arendaksid Kopenhaageni kriteeriumides esitatud poliitilisi kohustusi, seda eriti vähemuste kaitse osas; EL liikmesriikide endi seadusandluse ja praktika vas­tuolulisus; kandidaatriikide valitsuste raskused poliitilise tahte korrastamisel kohati ebapopulaarsete reformide nimel; ja ametiorganite suutmatus raken­dada olemasolevaid inim- ja tehnilisi ressursse kodanikeühiskonna organisat­sioonides.

EL ja selle peamised partnerid liitumisprotsessis – kandidaatriikide valitsused ja kodanikeühiskond – võivad kapitaliseerida siiani tehtud edusammud järgneval viisil:

•        EL peaks tegema rohkem selleks, et selgitada ja rääkida ühtsete Euroopa standardite olemusest vähemuste kaitsel, mida kasutatakse kandidaatriikide tegevuse hindamisel ja välja töötama mehhanismi jälgimaks vastavust nii liikmesriikides kui kandidaatriikides.

•        Juhtides omaenese näidete varal,¹⁵ peaksid EL liikmesriigid tagama suurema kooskõlalisuse oma vähemuste kaitse seaduse ja praktika vahel.

•        Kandidaatriikide valitsused peaksid ilmselge liitumissoovi üle kandma samaväärselt kindlasse kohustusse välja töötada ja ellu rakendada efek­tiivne rahvusvähemuste kaitsepoliitika.

•        Nii EL kui kandidaatriikide valitsused peaksid püüdma maksimeerida vähemuste kaitsepoliitika efektiivsust andes kodanikeühiskonna orga-nisatsioonidele, eriti nendele, mis esindavad vähemusi, võimaluse osaleda poliitikate väljatöötamisel, rakendamisel ja hindamisel.

1.         EL standardite selge väljendamine

Kopenhaageni poliitilised kriteeriumid tähistavad olulist toetust ühtsetel väärtustel loodud Euroopa Liidu mõistele. Nendele kriteeriumidele vasta­vuse mõõtmine — eriti „institutsioonide stabiilsus garanteerimaks vähemuste austust, kaitset” nõudele — oleks kergem juhul, kui oleks täpse­malt esitatud ka standardid, millel need põhinevad, millede täitmist ooda­takse nii kandidaatriikide valitsustelt kui EL liikmesriikidelt.

Loomulikult võib poliitiliste kriteeriumide iseloom muuta nad täpse kalib­reerimise suhtes vähem tundlikeks kui seda on Kopenhaageni kriteeriumide teised aspektid, nagu näiteks „funktsioneeriva turumajanduse olemasolu” või „suutlikkus seista vastu konkurentsisurvele ja turujõududele Liidus.” Ja siiski, ulatuse ja piiride kriteeriumide selgitamine lisaks usaldust pingu­tustele muuta Liidu poliitiline dimensioon sügavamaks.

Diskrimineerimisvastased standardid on suures osas juba kehtestatud. Rassil­ise Võrdsuse Direktiiv, esimene regionaalne diskrimineerimise keeld rassilise või etnilise kuuluvuse põhjal, defineerib diskrimineerimise laiaulatusliku mõistena ning võimaldab rikkumise korral liberaalseid tõendusstandardeid ja efektiivset hüvitust. Selle sätted tuleb aastaks 2003 kõikides EL liikmes-riikides sisse viia kohalikkesse seadustesse ja acquis communautaire osana nõutakse kandidaatriikidelt oma seaduste mugandamist, viies need vasta­vusse direktiivi tingimustega. Direktiiv esitab efektiivse aluse edusammude mõõtmiseks nimetatud valdkonnas.¹⁶

Kuid erinevalt eelnevast ei ole vähemusõiguste standardid, millele kandidaat- ja liikmesriigid peavad vastama, selgelt esitatud. Mööndavasti võib see erine­vus kajastada kõikidele Euroopa riikidele sobiva universaalse kokkuleppe puudumist vähemusõiguste standardite küsimuses.¹⁷ Sellele vaatamata, olles esitanud „vähemuste austamise ja kaitse” üheks oluliseks testiks demonst­reerimaks valmisolekut liitumiseks, oleks hea kui EL formuleeriks käitumis­standardid, et kandidaatriikidele oleks arusaadavad neile esitatavad nõudmised. Rida rahvusvahelisi akte, mis puudutavad keelekasutust, vähemusharidust ja omavalitsust, võivad olla sobilikeks lähtepunktideks.

Lisaks vajadusele täpsemate standardite järele, esineb teatud segadus ka kriteeriumide ulatuse osas. Täpsemalt, suutmatus taastada Kopenhaageni vähemuste kaitse tingimust kogu Liitu hõlmava nõudena võimaldab väärtõl­gendust, et kandidaatriikidelt võidakse oodata hetkel EL kehtivatest standar­ditest erinevate standardite täitmist.¹⁸ Lahknevused EL liikmes- ja kandidaatriikide vahel FCNM ratifitseerimisel ainult lisavad võimalikke vääritimõist­misi.¹⁹ Ametlik selgitus selle kohta, et poliitilised normid kehtivad võrdselt kogu Liidus, oleks samm edasi vähemuste kaitse suhtes kehtivate ühtsete Euroopa väärtuste defineerimise suunas.²⁰

Jätkates poliitilistele kriteeriumidele vastavuse hindamist, olgugi et kandi­daatriigid on arvestatud neid täitnuks,²¹ on Komisjon rõhutanud nende tingimuste säilitamise tähtsust kogu liitumisprotsessi kestel ja peale seda. Veelgi enam, kavandatud parandused EL asutamislepingusse tunnistavad vajadust – vaja on vaid luua mehhanism – regulaarseks inimõiguste kontrol­limiseks liikmesriikides.²² Süstemaatiline Kopenhaageni kriteeriumide kontroll olemasolevates ja tulevastes EL riikides hajutaks mure kahekordsete standardite ja meelevaldsuse üle EL inimõiguste alases poliitikas. See on kooskõlas Kolme Targa Mehe poolt tehtud järeldustega, keda EL määras 2000. aastal Austriat kontrollima ning kes „soovitasid tungivalt mehhanismi väljatöötamist EL raames, mille abil oleks võimalik jälgida ja hinnata indivi-duaalsete liikmesriikide pühendumust ja tegevust Euroopa ühtsete väärtuste osas.”²³

 

2.         Juhtimine näite varal

Samal ajal kui EL selgitab oluliste standardite olemust ja ühtset rakendamist, saavad liikmesriigid teha enam tagamaks suurem järjepidevus nende endi vähemuste kaitsealases seaduses ja praktikas. Siiani on liikmesriikide saavu­tused nimetatud valdkonnas olnud segased.

Et olla kindlad, on mitmetel liikmesriikidel, kaasaarvatud Holland ja Suur-britannia, ulatuslik seadusandlus, mis keelustab diskrimineerimise rassilise või etnilise kuuluvuse põhjal ning neil on ka efektiivsed institutsioonid, mis kontrollivad seaduse rakendamist. Mitmes liikmesriigis on kohtud määranud diskrimineeriva käitumise eest karistuse – kaasaarvatud trahvid ja tegevuslu­bade äravõtmine.²⁴ Mitmed Lääne-Euroopa poliitikud on võtnud sõna rassilise vägivalla ja tagakiusamise vastu jalgpalliväljakutel ja mujal.²⁵

Ent siiski on vähemuste vastu suunatud vägivald ja diskrimineerimine üleeu­roopalised nähtused. Itaalia võimusid on kritiseeritud suutmatuse pärast piisaval määral karistada Aafrika päritolu ja mustlastest välismaalastele kallaletungide toimepanijaid.²⁶ Paljud Itaalia mustlased – keda valitsusametnikud jätkuvalt nimetavad „nomaadideks”, vaatamata nende valdavalt paiksele elustiilile – on suletud ebasanitaarsetesse laagritesse, mida piiravad seinad või aiad ja mis paiknevad kaugel linnakeskustest, koolidest ja avalikest tee­nustest. Tagajärjed – lapsed, kes on ilma jäetud haridusest; täiskasvanud, kel­lele ei ole kättesaadav arstiabi; kuriteos kahtlustatavad, kes on pikaks ajaks vanglasse saadetud lihtsalt põhjusel, et neil puudub aadress – võivad olla kohutavad.²⁷

Kreekas on mustlaste kogukonna liikmed kannatanud politsei väärkohtle-mise all, kaasaarvatud liigne jõu kasutamine ja verbaalne vägivald. Politseid on harva selle eest karistatud, veel vähem mustlastest ohvrite väärtkohtlemise eest kohtulikule vastutusele võetud.²⁸ Sageli kannatavad mustlased ka sundväljasaatmise all.

Kreeka valitsusel on veel palju tööd teha selgitamaks kohtunikele ja polit­seinikele nende kohustusi vähemusõiguste kaitsel. Eelmise aasta veebruaris mõisteti üks mees süüdi „vale informatsiooni levitamises”, talle mõisteti 15 kuu pikkune tingimisi vangistus lendlehtede jagamise eest, mis tunnistasid vähemuskeelte olemasolu Kreekas. Kohtu hinnangul võis lendleht „õhutada kodanike seas rahutust ja luua mulje, et Kreekas on olemas vähemused.”²⁹

Ka teistes EL riikides on registreeritud mustlaste vastu suunatud vägivallajuh­tumeid.³⁰

Kuid võibolla kõige häirivam on see, et kandidaatriikidest pärit mustlaspõ­genikud ei ole tihti teretulnud EL-s. Pealkirjadest nagu „Mustlaste sissetung” ja „Inimkõnts” kubisevad ajakirjad tervitasid Tšehhi mustlasi, kes reisisid Inglismaale aastatel 1997–98.³¹ 1999. aasta oktoobris saatsid Belgia võimud sunniviisiliselt viivitamatult riigist välja 74 Slovakkia mustlast, rikkudes Euroopa Inimõiguste Kohtu nõuet selline tegevus peatada võimaldamaks väärkohtlemise väidete kaalumist.³² 2001. aasta juulis alustasid Briti võimud kolme nädala pikkuse eksperimendiga immigratsioonikontrollis Praha rah­vusvahelises lennujaamas, kuid seejärel, peale vaatlejate väiteid, et Tšehhi mustlased valiti teiste hulgast välja ja neil takistati Suurbritanniasse reisimist, järsku lõpetasid selle. Väites, et poliitika oli olnud „tõhus” vähendamaks var­jupaigataotlusi, jätsid Briti võimud endale õiguse taastada kontroll ükskõik, millal.³³

3.         Poliitilise tahte ülekandmine tegevusse

Kandidaatriikides võib täheldada märkimisväärset poliitilist tahet ühineda Euroopa Liiduga. Olles varmad demonstreerima oma vastavust poliitilistele kriteeriumidele, on enamik omaks võtnud tähtsamad rahvusvahelised vähemuste kaitset puudutavad standardid; paljud on pannud aluse spetsiaal­setele valitsusprogrammidele, mis tegeleksid vähemuste probleemidega oma riikides.

Kuid üldiselt ei ole poliitilised juhid demonstreerinud samasugust sihikind­lust või eraldanud rahalisi ressursse, mis oleksid vajalikud vähemusi puudutavate standardite ja programmide efektiivseks elluviimiseks. Selle eredaks näiteks on Mustlaste Bulgaaria Ühiskonda Võrdselt Integreerimise Raamprogramm. Kui Bulgaaria valitsus selle 1999. aastal välja kuulutas, võeti programm – rida lubadusi võitluseks diskrimineerimisega ja positiivsete meetmete rakendamiseks Bulgaaria mustlaste olukorra parandamiseks – rah­vusvahelisel tasandil vastu fanfaaride saatel. Kaks aastat hiljem on enamiku programmi osade teostamisel märgata vähe edusamme. 2000. aasta jaanu­aris, kui Euroopa Komisjoni president Romano Prodi kiitis programmi oma kõnes Bulgaaria parlamendile, kuulsid paljud parlamendiliikmed selle ole­masolust alles esimest korda.³⁴

Veelgi enam, olemasolevad institutsioonid, mis peaksid tegelema vähemusküsimustega on sageli kehvalt varustatud võtmaks enda kanda kohustus liitumisprotsessi raames ergutatava laiaulatusliku vähemuspoliitika elluviimise eest. Paljudel juhtudel on need oma olemuselt konsultatiivset laadi organid (kaasaarvatud mõned ombudsmanid, kuid ka parlamentaarsed ja ministeeriumide vahelised komisjonid), korraldanud paljulubavaid alga­tusi, kuid siiani ei oma ükski neist mandaati kas koordineerida poliitika ellu­viimist või tagada seaduse toimimist. Tervikuna on nende institutsioonide struktuursed piirangud tõsiselt takistanud valitsuse vähemuspoliitika raken-damist ja hindamist kogu piirkonnas.

Kandidaatriikide valitsused on tõestanud oma võimet teha muudatusi, mida nende arvates liitumisprotsess nõuab. Komisjoni abiga peaksid nad olema julgustatud mitte ainult lubama parendusi, vaid ka looma vajalikud institut­sioonid, andma neile piisavad volitused, rahalised ressursid ja võimalused.

4.         Kodanikeühiskonna osalemise soodustamine

Toetus liitumisele on kandidaatriikides üldjuhul suur ja kodanikeühiskonna organisatsioonid teostavad mitmeid tegevusi, mis – kas otseselt või kaudselt – toetavad demokraatia ja seaduse reeglite konsolideerimist, mida nende val­itsused on endale kohustuseks võtnud. Kuid liitumisprotsessis toimuvad läbirääkimised ja arutelud suures osas valitsuse tasandil, kus üldjuhul on vähe tõhusaid mehhanisme kodanikeühiskonna, eriti vähemusorganisatsioo­nide struktuurseks osalemiseks.

Valitsusvälised organisatsioonid on täheldanud mõnede vähemusprogram­mide ning EL rahade eraldamise ja kulutamise läbipaistvuse ja plaanide puu­dumist. Mõned EL ametnikud tunnistavad, et raske on saada täpset, ametlikku informatsiooni valitsuse kulutuste osas, mis on tehtud vähemus­poliitika elluviimisel.³⁵ See kahekordne läbipaistvuse puudumine – kandi­daatriikide ja EL enda poolt – on takistanud nii valitsuspoliitika kui EL abi efektiivset jälgimist ja hindamist.³⁶ Veelgi enam, vähe tööd on tehtud ka ava­likkuse teadlikkuse tõstmiseks valitsuse vähemusprogrammide eesmärkide ja laienemise aluseks olevate poliitiliste printsiipide vahelise seose osas.

Suutmatus esitada täpset informatsiooni ametlike jõupingutuste määra ja tähtsuse kohta tagamaks vähemuste kaitset, on viinud ka teistele hukatus­likele tagajärgedele. Puuduv piisav dialoog kohalike kogukondadega, toetus­summade eraldamine vähemuste olukorra parandamiseks võib suurendada pingeid enamuselanikkonnaga. Poolas tuli ühel kohalikul nõukogul silmitsi seista oma toetajaskonna aktiivse vastuseisuga kavandatavatele mustlaste lähikonna infrastruktuuri parandustele, tuues põhjenduseks selle, „et kui olukord paraneb, kolib sinna veel rohkem mustlasi.”³⁷ Mis veelgi halvem, terviklikku teavet omamata võidakse vähemusi pidada vastutavateks liitumis­protsessi „aeglustumise” eest. 2000. aasta märtsis, pöördudes tagasi Rumee­nia-EL Assotsiatsiooninõukogu kohtumiselt, teatas toonane välisminister Petre Roman, et Rumeenia valitsusel lasub kohustus „kaitsta 23 miljonit rumeenlast mõne tuhande mustlase eest, kes takistavad riigil välja saada EL viisa mustast nimekirjast.”³⁸ Hiljuti hoiatas Slovakkia välisminister Eduard Kukan, et „see on meie arvates väga ebaõiglane, kui Slovakkiale langeks Raudne Eesriie tänu 90–le mustlastest varjupaigataotlejale” ning Slovakkia president Rudolf Schuster avaldas arvamust, et mustlastest põgenike lahku­mine Lääne-Euroopasse organiseeriti tundmatute agentide poolt, kelle eemärgiks oli riigi liitumise takistamine.³⁹ Suurem läbipaistvus liitumisprot­sessi kõikidel tasanditel aitaks korrigeerida selliseid ohtlikke väärkontsept­sioone.

Tänu nende põhjalikule kohalike tingimuste ja suhtumiste tundmisele ning nende juurtele kohalikes kogukondades, on kodanikeühiskonnad jõupingu­tustes avaliku toetuse pakkumise parandamisel vähemusprogrammidele loomulikud partnerid. See ei parandaks mitte ainult nende programmide efektiivsust, vaid ka avalikkuse panust vähemuste kaitsesse kui Euroopa ühiste demokraatlike väärtuste kesksesse aspekti.

II.  Rahvusvähemuste kaitse: seadus ja praktika

A.      Kaitse diskrimineerimise eest

Rassilise Võrdsuse Direktiiv⁴⁰ esitab selged ja laiaulatuslikud nõuded dis­krimineerimisprobleemi käsitlemiseks kogu Euroopa Ühenduse pädevusalal, kaasaarvatud tööhõive, sotsiaalne kaitse (kaasaarvatud sotsiaalkindlustus ja tervishoid), haridus ning juurdepääs avalikele hüvedele ja teenustele, kaasaarvatud eluase. Direktiiv keelustab selgesõnaliselt otsese ja kaudse dis­krimineerimise rassilise või etnilise kuuluvuse põhjal nii riiklike kui erainsti­tutsioonide poolt. Ka kehtestab see tõendamiskohustuse tühistamise diskrimineerimisega seonduvas tsiviilkohtumenetluses ning „efektiivsete, proportsionaalsete ja hoiatavate” sanktsioonide kehtestamise, mis peaksid sisaldama ka „hüvitise tasumist ohvrile”. Direktiiv nõuab mitte ainult seda, et riigid korrastaksid seadusandlust, vaid et nad ka looksid rakendavad organid, kes oleksid võimelised pakkuma iseseisvat kaitset diskrimineerimise ohvritele kaebuste esitamisel, ülevaadete koostamisel ja raportite avaldamisel. Direktiiv tunnistab „spetsiaalsete meetmete paikapanevust takistamaks või hüvitamaks rassilise ja etnilise päritoluga seotud mittesoosinguid.”

Direktiiv konkretiseerib mitmed „Euroopa” ja „rahvusvahelistes aktides” sisalduvad diskrimineerimisvastased normid.⁴² Kõik kümme kandidaatriiki on ratifitseerinud peamised rahvusvahelised aktid selles valdkonnas, kuigi pooled neist ei ole suutnud teha avaldust, mida nõuab Kõikide Rassilise Dis­krimineerimise Vormide Kaotamise Rahvusvaheline Konventsioon („Interna­tional Convention on the Elimination of All Forms of Racial Discrimination”) artikkel 14, mis tunnistab CERD pädevust saada individuaalseid teateid.⁴³

Väärib märkimist, et Direktiiv ei keelusta diskrimineerimist keele põhjal, mis on eriti oluline Eesti ja Läti puhul. Venekeelsed vähemused, kes otsivad organit, kelle poole pöörduda keelelise diskrimineerimise sisuliste avaldust­ega peavad pöörduma abi saamiseks EL aktide poole, kaasaarvatud Euroopa Inimõiguste Konventsiooni („European Convention on Human Rights”) artikkel 14 ja Rahvusvahelise Tsiviil- ja Poliitiliste Õiguste Konventsiooni („International Covenant on Civil and Political Rights”) artikkel 26, mis mõle­mad selgesõnaliselt keelavad diskrimineerimise keele põhjal.

Mitte ükski kandidaatriik ei ole vastu võtnud diskrimineerimisvastast seadusandlust, mis sisaldaks kõiki Rassilise Võrdsuse Direktiivi elemente. Enamikus riikides piirneb õiguslik kaitse diskrimineerimise eest suures osas avaldust­ega põhiseaduses ja minimaalsete või surnud sätetega töö- või kriminaal­seadustikus või sotsiaalkindlustust või haridust puudutavate seadustega. 2000. aasta sügisel, koos esialgse „Igat Liiki Diskrimineerimise Vältimisega ja Selle Eest Karistamise Korralduse”⁴⁴ vastuvõtmisega sai Rumeeniast esimene riik piirkonnas, kes omas seadusandlust, mis puudutas diskrimineerimist kõikides avaliku elu valdkondades ja millel oli ka haldusorgan kontrollimaks korralduse täitmist. Rumeenia seadus, mis võeti vastu vähemuste ja teiste val­itsusväliste organisatsioonide survel, on piirkondlikuks pretsedendiks dis­krimineerimise defineerimisel ja keelustamisel nii riiklike kui eraviisiliste tegijate osas.⁴⁵ Seadus lubab kohaldada diskrimineerimise eest tsiviilkoh­tumenetlust ja annab kohtutele voli nõuda hüvitust, ära võtta diskrimineeri­vate üksuste tegevusluba või nõuda kõnealusele diskrimineerimisele eelnenud tingimuste taastamist.⁴⁶

Rumeenia seadus ei võimalda tõendamiskohustuse tühistamist; ka ei ole selle definitsioon „kaudne diskrimineerimine” piisavalt selge. Veelgi enam, osaliselt seoses sellega, et seaduse rakendamise eest vastutav haldusorgan on veel loomata, on selle tõhusus olnud siiani piiratud. Lõpuks, 2001. aasta sei­suga jääb seadus ootama lõplikku parlamendi poolset heakskiitu või muut­mist.

Laiaulatuslik seadusandlus, mis keelustab diskrimineerimise muuhulgas rassilise ja etnilise kuuluvuse põhjal, on hetkel arutamisel või eelnõu vormis olemas Tšehhi Vabariigis, Ungaris ja Slovakkias.⁴⁷ Vaatamata kahe aasta tagusele kohustusele kehtestada laiaulatuslikud seadusandlikud meetmed tagamaks kaitset diskrimineerimise eest, on Bulgaaria valitsus astunud vähe konkreetseid samme selles suunas.⁴⁸

Seega ei paku ühegi kandidaatriigi seadusandlus hetkel selgesõnalist kaitset kaudse diskrimineerimise eest.⁴⁹ Ainult Ungari on rakendanud konkreetseid meetmeid võimaldamaks tõendamiskohustuse tühistamist diskrimineerimis­juhtumite korral, kuid seda ainult tööhõive valdkonnas; siiani ei ole sellele sättele tuginedes ühtegi kohtuotsust langetatud.⁵⁰

Diskrimineerimisvastase seadusandluse puudumist kandidaatriikides peab vaatlema laialt levinud mustlaste diskrimineerimise kontekstis, mis on doku­menteeritud valitsusväliste organisatsioonide ja rahvusvaheliste institutsioo­nide poolt kõikides Direktiivi alla kuuluvates piirkondades. Komisjon on diskrimineerimise kui erilist muret tekitava probleemi välja toonud kuues rii­gis kaheksast, kus pööratakse tähelepanu mustlaste olukorrale.⁵¹

Ja siiski, pingutusi jälgida süstemaatiliselt diskrimineerivaid mudeleid ja valit­susprogrammide mõju on muutnud keerulisemaks kättesaadava etniliselt kodeeritud informatsiooni puudumine kogu piirkonnas. Paljud mustlased eelistavad end ametlikult mitte määratleda kartes, et enesemääratlusest saadud informatsiooni võidakse vääriti kasutada kas seaduste rakendamisel ja/või teiste organite poolt.⁵² Seetõttu määratles 2001. aasta rahvaloendusel Tšehhi Vabariigis vähem kui kümme protsenti umbkaudsest mustlaste elanik­konnast end mustlasena; mis moodustab vaid kolmandiku 1991. aasta arvust. Mitmes kandidaatriigis tõlgendatakse õigust enesemääratlusele erinevalt – mõned riiklikud organid, kes koguvad statistikat teatud otstar­beks, ignoreerivad seda, samal ajal kui teised toovad seda õigustuseks suut­matusele jälgida või hüvitada diskrimineerimist.

On irooniline, et katsed kaitsta õigust enesemääratlusele on esitanud uued väljakutsed vähemuste õiguste rikkumisega seotud dokumentatsioonile ja vähemuste diskrimineerimisele. Kogu liitumispiirkonnas on esile kerkinud uued andmekaitseseadused,⁵³ mis vastavad suuresti EL 1995. aasta direk-tiivile, mille kohaselt riigid „peavad keelustama personaalsete andmete, mis avaldavad rassilise või etnilise päritolu, töötlemise...”⁵⁴ Direktiiv märgistab sellised andmed märkega „eri” ja lubab nende töötlemist ainult isiku selge kirjaliku loa alusel või eriolukorras.⁵⁵ Direktiiv teeb erandi andmete suhtes, mis on edastatud anonüümselt.⁵⁶ Siiski, olgugi et mitmed rahvusvahelised institutsioonid on täheldanud vajadust etnilise statistika järele, mille alusel formuleerida selge poliitika võitluseks diskrimineerimisega,⁵⁷ on esinenud vähe katseid kehtestada põhimõtted, mis vastaksid vajadusele kaitsta privaat­sust ja pakkuda kaitset väärkohtlemise eest.

1.         Haridus

Diskrimineerimine juurdepääsul haridusele on seadusega keelatud Bul­gaarias, Ungaris, Lätis, Leedus ja Rumeenias. Siiski ei ole üheski nendest riikides olemas selget sanktsioonide süsteemi; nimetatud ja nendega seon­duvate seaduste edukas täitmine on erakordselt harv nähtus. Mustlaste diskrimineerimine hariduse valdkonnas on laialdaselt levinud ja selle tagajärjed on pikaajalised ja nõdrendavad.

Komisjon on täheldanud diskrimineerimisprobleemi mustlaslaste vastu juur­depääsul haridussüsteemidele mitmes kandidaatriigis ja on eriti kritisee-rinud mustlaste eraldamist eraldi klassidesse, koolidesse või vaimsete ja/või füüsiliste puuetega laste jaoks mõeldud erikoolidesse.⁵⁸ Mõnedes riikides, nagu näiteks Bulgaarias, on eraldi hariduse juured peidetud elukohtade eral­datusesse. Teistes riikides, nagu näiteks Tšehhi Vabariigis, Ungaris, Poolas ja Slovakkias põhineb eraldi haridussüsteem testide baasil toimuval määramissüsteemil, mille eesmärgiks on pakkuda eriabi (peamiselt must­lased) erivajadustega õpilastele. Ostravas, Tšehhi Vabariigi suuruselt kolman­das linnas, on erikoolides õppivate mustlaste arvu ja mittemustlaste arvu suhe kakskümmend seitse ühele. Kuigi Ostrava mustlased moodustavad vähem kui viis protsenti kõikidest algkooliealistest lastest, moodustavad nad 50 protsenti erikooli lastest. Üleriigiliselt käib umbkaudu 75 protsenti must­laslastest erikoolides.⁵⁹ Slovakkias käib erikoolides üle poole mustlaspärit-olu õpilastest.⁶⁰ Ungaris on see näitaja 42 protsenti, tõustes riigi kirdeosas 94 protsendini.⁶¹ Enamus 19 000 õpilasest, kes õpivad 130 Bulgaaria vaimse puudega lastele mõeldud koolis, on mustlased.⁶²

Mis puudutab õppekava selgelt madalamat taset enamikes eriklassides ja -koolides, siis tagab jälgimissüsteemide puudumine selle, et kord tehtud paigutused jäävad kehtima; asjaolu, et väga vähesed õpilased pöörduvad erikoolidest tavalistesse koolidesse, on tinginud selle, et nende program­mide tulemuseks on diskrimineerimis- ja eraldamismudelite edasine süven­damine ja mustlaste ilmajätmine võrdsest võimalusest haridusele.

Siiani ei ole liitumispiirkonna valitsused võtnud ette midagi erilist muutmaks seda ebaseaduslikku praktikat. Tšehhi Vabariigis kõrvaldas 2000. aastal haridusseadusesse tehtud parandus⁶³ õigusliku keelu, mis takistas erikoolide lõpetajatel sooritada keskkooli sisseastumiseksameid. Kuid see muutus ei ole oluliselt muutnud diskrimineerivaid suundi, tegelikkuses on erikoolide õpi­lased halvasti ettevalmistatud, et olla sisseastumiseksamitel edukad. Hiljaaegu viis Ungari sisse sätted, mis aitavad suurendada vanemate aktiivset rolli kooli määramise protsessis.⁶⁴

Mõningates riikides esineb diskrimineeriva koolidesse määramise mudeliga koos ka õpikute kasutamine, kus ignoreeritakse rassistlikke stereotüüpe. Üks 2000. aasta analüüs leidis kõikidest Sloveenia klassides kasutatud õpikutest ainult kolm viidet mustlastele, millest üks tõmbas selge paralleeli sõnade „mustlane” ja „varas” vahele.⁶⁵ 2000. aasta augustis nõudis Ungari haridus­minister 1998. aastal välja antud õpiku kõrvaldamist, kus seisis kirjas, et „märkimisväärne osa mustlastest [...] ei soovi või ei ole suutelised kohanema Euroopa tsiviliseeritud elustiiliga” ja „paljude mustlaste elu on seotud kurite­gevusega.”⁶⁶

Vähesed riigid on vastu võtnud spetsiaalsed seadusandlikud sätted, mille ees­märgiks on soodustada mustlaste võrdset juurdepääsu haridusele. Alates 1993. aastast on Ungaris eraldatud spetsiaalne raha kvoodi alusel koolidele, et välja töötada korrektiivsed „vähemuste haridusprogrammid”, mis oleksid mõeldud spetsiaalselt mustlastele. Siiski väitis vähemuste ombudsman hiljuti, et mitmed kohalikud võimuorganid „organiseerivad mustlaste vähemusharidust ainult selleks, et saada lisanduvat normatiivset toetust ja kasutavad seda haridusvormi mustlaspäritolu õpilaste eraldamiseks.”⁶⁷ Erandlikult on Rumeenia haridusminister toetanud positiivset tegevuspro­grammi vähemushariduse valdkonnas -raammääruse vastuvõtmisega 2000. aasta septembris parandamaks mustlaspäritolu õpilaste pääsu kutse-koolidesse, keskkoolidesse, kolledžitesse, fakulteetidesse ja ülikoolidesse.⁶⁸ Määrus toetub eelmiste ministeeriumi mustlaspäritolu õpilastele mõeldud kvoodiprogrammide edule mitmes Rumeenia ülikoolis ja kolledžis. Siiski on uue Rumeenia valitsuse poolt endale võetud kohustus nende programmide eest küsitav.

Seistes silmitsi ebapiisava valitsuspoliitikaga, on kodanikeühiskonna initsiatiivid hakanud tähelepanu pöörama hariduslikule diskrimineerimisele. 1999. aastal valitsusvälise organisatsiooni poolt algatatud kohtuprotsessi tulemusel nõudis Ungari kohus hüvituse maksmist mustlaspäritolu õpilastele, kes olid kannatanud segregeerimise all – kaasaarvatud eraldi lõputseremoonia – algkoolis.⁶⁹ Bulgaarias, kus valitsus ei ole siiani raha eraldanud viimaks ellu oma lubadust lõpetada koolide segregeerimine, panid valitsusvälised organi­satsioonid integratsiooni soodustamiseks Vidini linnas aluse lisanduvale haridusprogrammile.⁷⁰ 2000. aasta aprillis, olles ammendanud kohalikud vahendid, esitasid kaheksateistkümne Tšehhi mustlaskooli õpilase vanemad avalduse Euroopa Inimõiguste Kohtule kinnitades, et nad on rassilise disk-rimineerimise ohvrid juurdepääsul haridusele.⁷¹

2.         Tööhõive

Enamike kandidaatriikide seadusandlus keelustab diskrimineerimise juur­depääsul tööhõivele.⁷² Kuid vaatamata anekdootlikele tõenditele, et selline diskrimineerimine on üldlevinud, on registreeritud vähe kaebusi ja rikku­miste toimepanijaid üldjuhul ei karistata. Kooskõlas Rassilise Võrdsuse Direktiiviga tühistab Ungari tööhõivealase diskrimineerimise seadus tõen­damiskohustuse, kuid see ei kehti töölevõtu otsuste kohta, kus väidetavalt leiab aset enamik diskrimineerimisjuhtumeid.⁷³ Tööinspektsioonid „ei algata ametlikult diskrimineerimisega seotud kohtuprotsesse ja on üleüldse tõrk­sad sellistel juhtudel tegutsema”, nagu Ungari vähemuste ombudsman on korduvalt öelnud.⁷⁴ Tšehhi Vabariigis, Slovakkias ja Rumeenias ei ole õigus­likku keeldu töökohal diskrimineerimise vastu rakendatud.

Töötute protsent mustlaste hulgas on tunduvalt kõrgem kui teiste gruppide hulgas, ületades tihti 50 protsenti.⁷⁵ Mustlaste madal haridustase mängib kindlasti suurt rolli mustlaste tööhõive mudelite määramisel, kuid situat­siooni halvendab veelgi diskrimineeriv töölevõtu praktika. Siinkohal võib tuua ilmekaks näiteks juhtumi, millega hetkel tegelevad Ungari kohtud. 2000. aasta aprillis leppis tööintervjuud ootav naine telefoni teel kokku toatüdruku ametikohas ning kuulis juhatajat hotelli administraatorile ütle­mas: „Ma ei palka siia mustlaseid, ma vihkan neid kõiki.” Hetk hiljem teatati talle, et vabu töökohti rohkem ei ole, kuigi nimetatud koht oli täitmata veel kuu aega hiljem.⁷⁶

Lätis piirab keeleseadus peale läti keele teiste keelte kasutamist tervel real ametikohtadel (kaasaarvatud tervishoiutöötajad, notarid ja taksojuhid) määral, mis on kindlaks määratud „seadusliku avaliku huviga”.⁷⁷ 1999. aastal oli töötute osakaal etniliste venelaste (18 protsenti) ja teiste vähemuste (17 protsenti) hulgas tunduvalt kõrgem kui etniliste lätlaste hulgas (10 prot­senti)⁷⁸ ning üheks teguriks, mis oluliselt piirab paljude venekeelsete elan­ike töövõimalusi, on titulaarse keele oskus; hiljutise uuringu kohaselt 38 protsenti kõikidest mittekodanikest ja 22 protsenti kõikidest kodanikest läti keelt mittekõnelevate inimeste hulgas ei saanud töötada kohal, kus nõuti läti keele oskust.⁷⁹

Eestis, kus muulaste sissetulekute tase on keskmiselt 10 kuni 20 protsenti madalam kui eestlastel,⁸⁰ nõuavad 2001. aasta mais sisseviidud seadusemuu­datused erakoolide ja kõrgkoolide juhtkonnalt ja õpetajatelt eesti keele oskust „kesktasemel”, põhjendades seda sellega, et nad „vastutavad õpilaste ja üliõpilaste turvalisuse tagamise eest.” Kõik isikud, kes tegelevad kaupade ja teenuste osas otseselt klientidega peavad samuti vastama „kõige madalama taseme” keeleoskuse nõuetele.⁸¹

3.         Tervishoid ja muud sotsiaalkaitse vormid

Mitmel kandidaatriigil – kaasaarvatud Bulgaaria, Ungari, Leedu ja Sloveenia – on põhiseaduslikud või seadusandlikud sätted, mis keelustavad diskrimi­neerimise juurdepääsul tervishoiule. Siiski, tegelikkuses on nende raken-damine olematu. Rumeenia esialgne korraldus keelustab ja sanktsioneerib diskrimineerimise juurdepääsul tervishoiule,⁸² kuid seda tuleb veel ellu rakendada.

Kogu regioonis kannatavad mustlased tõsiste terviseprobleemide all, mis on seotud nende erakordselt vaeste elamistingimustega, millele lisandub veel kõrvalejäämine riiklikust tervishoiusüsteemist ja sotsiaalteenustest. Paljudes kogukondades on võrreldes enamusega mustlastel madalam eluiga ja kõrgem imikute surevus ning neil esineb rohkem südame- ja astmaatilisi hai­gusi, samuti ka tuberkuloosi.⁸³

Paljudel mustlastel praktiliselt puudub juurdepääs tervishoiule seoses must­laskogukondade füüsilise isoleeritusega, transpordi puudumisega, madala haridustasemega ja suutmatusega tasuda raviteenuste eest.⁸⁴ Nii Bulgaarias kui Rumeenias diskvalifitseerib pikaajaline töötus paljud mustlased tervise­kindlustuse saamisest.⁸⁵ Ebapiisav dokumentatsioon ja kodakondsuse või alalise elukoha puudumine jätab mustlased ebaproportsionaalselt ilma juur­depääsust riiklikule tervishoiusüsteemile. Hunedoara maakonnas Rumeenias ei vasta väidetavalt umbkaudu 25 protsenti mustlasi alalise elukoha saamiseks vajalikele nõuetele.⁸⁶ Nende raskuste tulemusel on regulaarne meditsiiniline abi harv ja paljudes kogukondades ei ole lapsed haiguste vastu korralikult vaktsineeritud. Mustlaste kogukondades asuvates tervishoiuasu­tustes on tihti puudu töötajatest ja tehnikast. Mõned poliitilised juhid on propageerinud rassiliselt neutraalsete piirangute kehtestamist, nagu näiteks riikliku toetuse vähendamine suurtele perekondadele, mis tegelikkuses vähendaks veelgi mustlaste juurdepääsu tervishoiule.⁸⁷ Olles jäetud ilma rav­iteenustest, alustab üks mustlaste kogukond Sloveenias – ainus, millel on oma poliitiline esindus – peatselt esimese kogukondasid hõlmava kontrol­liga.⁸⁸

Paljud mustlased on teatanud ka meditsiinitöötajate avalikust vaenulikust suhtumisest ja ravist keeldumisest.⁸⁹ Ühes haiglas Kosices, Slovakkias, on iga nädal „mustlaste päev” – teistel päevadel ei võeta mustlasi vastu.⁹⁰ Faculteta Bulgaaria mustlaste osas isoleeritakse väidetavalt mustlaspäritolu rasedad patsiendid teistest patsientidest, kuna nendes nähakse „ohtu”.⁹¹ Enne rii­giametniku sekkumist 2000. aasta augustis keelustas Iasi haigla Rumeenias kohaliku terviseametniku käsul mustlaspäritolu patsientide pääsu sinna 11 kuuks.⁹² Mustlastest varjupaigaotsijatelt⁹³ ja Soome meditsiinipersonalilt⁹⁴ saadud andmed viitavad, et hiljaaegu võidi Ida-Slovakkias vastu tahtmist steriliseerida mustlaspäritolu naisi.

Mustlasi diskrimineeritakse nende juurdepääsul sotsiaalhooldushüvedele mitmes riigis. Ungaris on ombudsman dokumenteerinud mitmeid mustlaste kaebusi sotsiaaltoetuse andmise ebaregulaarsuse kohta.⁹⁵ Ühes linnas sun­niti sotsiaaltoetuse saajaid – kellest enamuse moodustavad mustlased – tegema „vabatahtlikku ühiskondlikku tööd” tasuks ajutise sotsiaalabi eest.⁹⁶ 2000. aasta lõpus ja 2001. aasta alguses protestisid Põhja-Bulgaarias mitmed tuhanded mustlased munitsipaalasutuste ees ja nõudsid 2000. aasta viimaste kuude eest maksmata jäänud töötuabiraha ja sotsiaaltoetust. Lõpuks maksti see neile välja ainult osaliselt. 2000. aasta juunis Tšehhi Vabariigi kirdeosas Lipnikis, Becvous, kus 90 protsenti 200 mustlasest kodanikust on töötud, jaotas riigiametnik sotsiaaltoetust toidutalongide vormis, määrates kindlaks lubatud jaemüüjad.⁹⁷

Väljaarvatud mõningad erandid, on Lätis ja Eestis ametlikult juurdepääs meditsiiniabile ja muudele sotsiaalsetele teenustele võrdne nii kodanikele kui mittekodanikele.⁹⁸ Siiski ei oma Eestis asuvad isikud, kes ei ole suutnud korraldada oma kodakondsus-staatust (niinimetatud „illegaalid”) juur­depääsu riiklikule tervishoiule, kuna Eesti Meditsiinikindlustuse Fond (mis haldab riiklikku tervishoidu) on kättesaadav ainult kodanikele ja elamisluba omavatele välismaalastele.⁹⁹ Ühe aruande kohaselt on võrreldes eestlastega kaks korda tõenäolisem, et etnilised venelased jäävad ilma teatud teenustest, nagu näiteks hambaravi ja üleöö haiglas viibimine, just seoses oma üldiselt madalama sissetulekuga.¹⁰⁰

4.  Eluase ning muud üldkasutatavad hüved ja teenused

Eluase

Kandidaatriikides enamasti puudub selgesõnaliselt diskrimineerimist keelus­tav seadusandlus eluaseme osas. Esialgne Rumeenia korraldus kuulutab eba­seaduslikuks „keeldumise müüa või rentida maatükki või elamut eluaseme tarbeks” rassilise kuuluvuse põhjal.¹⁰¹ On märkimisväärne, et seadus mida ei ole ellu rakendatud, ei hõlma sotsiaalmajutust.

Kuigi mõned mustlased elavad integreeritud eluasemetel enamusrahvastiku keskel, elab suur osa etniliselt eraldatud kogukondadest kohutavates tingimustes. Kogu piirkonnas on paljud mustlased pagendatud lubadeta ja registreerimata ülerahvastatud, lagunenud ja ajutistesse elamutesse, neil puudub juurdepääs põhilistele avalikele teenustele nagu vesi, elekter, sani­taartehnika, sillutatud teed ja tänavavalgustus.

Leedus (Vilniuse „Kirtimai laager”)¹⁰² ja Sloveenias („Kerinov Grm” asun­dus)¹⁰³ elavad terved kogukonnad ebaseaduslikes elamutes. Iga kolmas Slo­vakkia mustlane elab kas linnade ja külade ääremaal või väljaspool neid asuvates linnasundustes.¹⁰⁴ Paljud Slovakkia mustlaste elukohad, mida valit­sus on kirjeldanud olevat natuke paremad kui „peamiselt puidust, savist ja plaatidest ehitatud lihtsad varjualused”,¹⁰⁵ on ehitatud ilma planeerimis­loata, tihti kaugele peamistest infrastruktuuri võrkudest.¹⁰⁶ Umbkaudu 70 protsenti mustlaste ümbruskonna majadest Bulgaarias on ehitatud „ebasead­uslikult”, st. kas väljapoole munitsipaalpiire või ilma vastavate lubadeta.¹⁰⁷ Pata Rat mustlaste asundus Rumeenias on ehitatud väljaspool Cluj Napoca’d asuva prügimäe peale; 2000. aasta augustis suri seal kolm mustlaspäritolu last ja mitmed täiskasvanud viidi haiglasse peale reostunud vee joomist nimetatud kohas.¹⁰⁸

Mitmest riigist on tulnud avaldusi poliitikate kohta, mis soodustavad ja rakendavad segregeerimist läbi rassilise kuuluvuse põhjal esitatud väljatõst­miskorralduste, illegaalselt elama asunud või rendi maksmata jätnud mustlaste ümberasustamise või väljasaatmise kesk- või vähemusaladelt ja/või kaudselt diskrimineeriva sisuga rendi tõstmise munitsipaalkorterites. 1997. aasta suvel toimunud ebaseaduslikule kuue mustlasperekonna majade lõh­kumisele Zamolys, Ungaris,¹⁰⁹ eelnes rida ähvardusi, solvanguid ja äras­tamisi, mis lõpuks viis nende põgenemisele riigist otsimaks varjupaika. Väljatõstmiseid, mis on Ungari mustlaste jaoks üha tõsisemaks probleemiks muutumas, on muutnud lihtsamaks 2000. aasta mais sisseviidud parandused seoses seadusevastaselt maatükile elama asumisega, mis võimaldavad rii­giametnikel teostada väljatõstmisi olenemata käimasolevast apellatsiooni­protsessist.¹¹⁰

Rakendatava segregeerimise näiteid on küllaga. 2000. aastal Grosuplje linnas Sloveenias paigutati vastu nende tahtmist ümber kaks gruppi mustlasi, nende koduks said kitsad konteinerid mõlemal pool solgikanalit koos mini­maalsete rajatistega.¹¹¹ Bulgaarias Plovdivi „Sheker Mahala’s”, Kazanlaki mustlaste ümbruskonnas ja mustlaste ümbruskonnas Kustendilis – kõik kolm peaaegu täielikult mustlaste poolt asustatud – ehitasid linnavalitsused riiklike fondide eest asunduste ümber kahe meetri kõrgused müürid.¹¹² 1997. aastal keelasid kaks linna Medzilaborce maakonnas Slovakkias selgesõnaliselt mustlaste sinna elamaasumise. See keeld muudeti ära alles peale seda, kui mitmed mustlased esitasid väljakutse Euroopa Inimõiguste Kohtule ja ÜRO CERD-le.¹¹³ Kaks aastat hiljem lasid linnaametnikud ehitada seina Usti nad Labemisse Tšehhi Vabariigis, et isoleerida mustlaspäritolu ela­nikud nende mittemustlaspäritolu naabritest. Sein lammutati alles peale intensiivset rahvusvahelist protesti, kuhu olid kaasatud ka EL ametnikud.¹¹⁴ Süstemaatiline elanike ümberasustamine Slovakkia linna Kosice keskusest äärelinnas paiknevasse Lunik IX asundusse on viinud suure mustlaste geto asutamiseni, mis tegutseb siiani.¹¹⁵

Riigiorganid on tihti ellu viinud segregeerivaid suundi, kehtestades piiravaid vastavus-kriteeriumeid sotsiaalse eluasemetoetuse saamiseks ja munitsipaale­luaseme saamiseks või leppimaks mittemustlaste vastupanuga mustlaste ela­maasumisele tavalisesse keskkonda.¹¹⁶ Krsko, Sloveenia munitsipaliteedi, võimude pingutused kolida mustlased ebaseaduslikust Kerinov Grm asun­dusest teise asukohta lõppesid mittemustlaste kirjaga peaministrile, kus ähvardati sellele jõuga vastu astuda.¹¹⁷

Muud hüved ja teenused

Enamikes riikides on veel vajalik seadusega tagada õigus avalike hüvede ja teenuste juurdepääsule mittediskrimineerival alusel. Siin on jällegi Rumee­nia esialgne seadusandlus erandiks.¹¹⁸ Vaatlejad on täheldanud kogu piirkonnas üldist mustlaste diskrimineerimist juurdepääsul avalikesse asu­tustesse, kaasaarvatud baarid ja restoranid. Aeg-ajalt näitavad riigiametnikud selles osas üles ükskõiksust või isegi kaassüüd.

Alates 1999. aastast tänaseni on Bulgaaria linnas Mechkas mustlastel keela­tud sissepääs kõikidesse riigiasutustesse. Linna meer on korduvalt nõudnud nende väljasaatmist.¹¹⁹ 1999. aasta oktoobri alguses mõistsid Poola linna Piotrkow Trybunalski linnaametnikud hukka avaliku teate, mis selgesõnaliselt keelustas sissepääsu mustlastele – mitte selle rassistliku varjundi pärast, vaid teate halva mõju tõttu linna reputatsioonile. Pressiavalduses seisis, et „lihtsam oleks panna üles väike teade hotelli kõrvale.”¹²⁰

2000. aasta septembris, pärast seda, kui neid oli keeldutud teenindamast ja nõuti nende lahkumist, kõrvaldati kolm mustlast – kaasaarvatud OSCE kõrge ametnik mustlaste küsimuses – sunniviisiliselt kohvikust. Ametlik uuring lõpetati tulemusteta.¹²¹

Tšehhi Vabariigis ei lubatud 1998. aasta 15. oktoobril üht mustlasrahvusest parlamendiliiget Brno klubisse. Politsei otsustas novembris süüdistust mitte esitada ja kannatanu poolt esitatud kaebus lükati 12. jaanuaril 1999. aastal tagasi.¹²² Spetsiaalselt eesmärgistatud diskrimineerimisvastase seadusand­luse puudumisel on Ungari kohtud vähemalt kahel korral toetunud tsiviil­seadustiku sätetele nõudmaks kahjude hüvitamist rassilisel alusel sooritatud mustlaste väljasaatmisele avalikest asutustest.¹²³

5.         Kriminaalõigus

Kuigi Euroopa Liidul tuleb veel kehtestada oma standardid antud valdkonnas¹²⁴, keelustab suur hulk rahvusvahelisi ja Euroopa norme dis­krimineerimise õigushalduses.¹²⁵ Valitsusväliste organisatsioonide ja riiklike institutsioonide raportid märgivad mustlaste diskrimineerivat kohtlemist kriminaalõigussüsteemis ära enamikes kõne all olevast kaheksast riigist. Rassistlikud eelarvamused, mis mõjutavad ühiskonda, eksisteerivad ka sead­usi elluviivate ametnike seas.¹²⁶ Mitmete riikide väited näitavad, et kuriteos süüdistatavate mustlaste puhul on võrreldes enamusrahvuse liikmetega tun­duvalt tõenäolisem, et nad arreteeritakse, vangistatakse, neile esitatakse süüdistus ja juhul, kui nad süüdi mõistetakse, määratakse karm karistus. Näiteks Ungari prokuratuuri andmetel esineb uurimise käigus politsei väärkohtlemise kohta esitatud kaebusi neli korda rohkem mustlaspäritolu kahtlusaluste kui mittemustlaspäritolu kahtlusaluste hulgas.¹²⁷ Euroopa Rassismi Ja Sallimatuse Vastu Võitlemise Komisjon on täheldanud „tõendite olemasolu vähemusgruppide liikmete, eriti mustlaste diferentseeriva koht­lemise suhtes mõningate Tšehhi riiklikke ja munitsipaalseid seadusi elluvii­vate ametnike hulgas.”¹²⁸ Ühe uurimuse kohaselt on süüdimõistetud mustlaste karistusaeg Tšehhi Vabariigis kuni 12 kuud pikem kui samas vanuses ja samasuguse olemusega kuritööde taustaga mittemustlaspäritolu süüalustel.¹²⁹ Nende murettekitavate suundade lõplikuks kindlakstegemi­seks on vajalik rassiliste eelarvamuste süstemaatilisem jälgimine õigussüs­teemis.

B.      Kaitse rassilisel pinnal toimepandud vägivalla eest

Rassilisel pinnal toimepandud vägivald on õiguse austada füüsilist puutuma­tust, kaasaarvatud mõningatel juhtudel isikuõiguste ja õiguse elu turvalis­useks rikkumine.¹³⁰ Valitsuse kohustused selles osas hõlmavad kaitset nii riiklike kui ka eraviisiliste tegijate poolt toimepandud vägivalla eest.¹³¹ FCNM kohustab riikide parteisid „võtma kasutusele vastavad meetmed kaits­maks isikuid, kes võivad langeda diskrimineerimise, vaenulikkuse või vägivalla ohvriks seoses nende etnilise, kultuurilise, lingvistilise või usulise identiteediga.”¹³²

Paljudes riikides – kaasaarvatud Tšehhi Vabariik, Ungari, Poola ja Slovakkia – on rassilisel pinnal toimepandud kuritööd ja/või kõrgemate karistussätete kasutamine seotud ebatäpsustega, puudulikkusega ja/või harva rakendusega. Bulgaaria kriminaalseadustik keelustab rassiliselt pinnal toimepandud vägivalla isikute või varakahjustuste vastu, kuid kehtestab leebemad karis­tused kui need, mis kehtivad samade kuritegude puhul, kus ei esine rassilist motiveeritust, luues sellega huvipuuduse rassilisel pinnal õhutatud kuritegude eest karistamiseks.¹³³ Rumeenia kriminaalseadustik ei tunnista või kehtesta kõrgemaid karistusi rassilise vaenu pinnal toimepandud kuri-tegudele.

OSCE kõrge volinik rahvuslike vähemuste küsimuses soovitas 2000. aasta aprillis, et „... riigid kehtestaksid seadusandluse, mis lubaks rangemaid süüdistusi rassilisel pinnal toimepandud kuritegude eest.”¹³⁴

Kuigi antud valdkonnas ei anna valitsuse statistika üldjuhul selget ja arusaa­davat pilti mustlaste vastu suunatud vägivallast,¹³⁵ viitavad andmed sellele, et mustlased on kõige sagedamini antud probleemiga silmitsi seisev grupp piirkonnas.¹³⁶ Viimase kolme aasta jooksul on vägivaldsete rünnakute tule­musel mustlaste surmaga lõppenud juhtumeid registreeritud Bulgaarias, Tšehhi Vabariigis ja Slovakkias. On väidetud, et spetsiaalsed „kuritegevuse tõkestamise programmid” – mis on mõnikord suunatud mustlaste kogukon­dadele – on soodustanud mustlaste vastaseid rünnakuid ja riiklikku vägivalda vähemalt sama edukalt kui võidelnud kuritegevusega. Mustlaste kogukon­dade vastu suunatud „tõkestavaid” ja/või „karistus-” reide on 2000. aastal registreeritud Leedus ja Rumeenias ning alates 1992. aastast korduvalt Bul­gaarias.¹³⁷

Vaatamata mustlaste vastu suunatud vägivallajuhtumite sagedusele on teemat vähe uuritud, veel vähem on selliste kuritegude toimepanijaid süüdi mõiste­tud, seda eriti juhul, kui toimepanijateks on politseinikud.  Sageli jäävad mustlaste kaebused väärkohtlemise kohta läbi vaatamata.

Vähemalt kaks korda viimaste aastate jooksul on Tšehhi Vabariigi ja Slovakkia kohtud püüdnud vältida rassilisel pinnal toimepandud kuritegude sätete rakendamist vägivallajuhtumite kohta, mis on vaieldamatult aset leidnud must­laste vastase vaenu tulemusel, kasutades argumenti, et mustlased ei moodusta selgepiirilist Tšehhi või Slovaki enamusest erinevat „rassi”.¹³⁹ Kuigi pärast rahvusvahelist protesti parandati edasikaebamisel iga otsus, jää­vad rassilisel pinnal toimepandud kuritegude sätted murettekitavaks asjaoluks. Poola politsei on „[valitsusväliste organisatsioonide väidetel] kor­duvalt eitanud selliste intsidentide asetleidmist rassilisel pinnal ja enamik nendest ei jõua kohtusse, kuna puuduvad piisavad tõendid.”¹⁴⁰ Slovakkias „on prokuratuur, kohtud ja politseiorganid tõrksad tunnistama, et ekstremistlike gruppide poolt organiseeritud füüsilised rünnakud mustlaste vastu toimuvad ilmselgelt rassilisel pinnal.”¹⁴¹ Peale 1998. aasta politseireidi must­laste ümbruskonnas Mechkas, Bulgaarias, mille käigus etnilised bulgaarlased ähvardasid mitmeid mustlasi vägivallaga, lükkas Pleveni piirkonna prokurör tagasi nõude alustada kriminaalmenetlust Bulgaaria rassilisel pinnal toimepandud kuritegude sätte raames väites, et seal käsitletud kuriteod kehtivad ainult „rassilise” mitte „etnilise” vaenu kohta.

Euroopa Inimõiguste Kohus on kaks korda langetanud otsuse Bulgaaria valit­suse kahjuks seoses selle suutmatusega piisavalt uurida väiteid mustlaste vastu suunatud politseivägivalla kohta.¹⁴² Hetkel on Euroopa Kohtus pooleli mitmed teised avaldused mustlaste ametliku väärkohtemise ja ebapiisavate kohalike meetmete suhtes.

Alles käesoleva aasta mais, pärast mitmeid mustlaste vastaseid vägivallajuhtu­meid Tšehhi Vabariigis, avaldas EL Komitee oma „muret” „aruannete suhtes, kus räägitakse vähemusgruppide liikmete alandavast kohtlemisest politsei poolt, samuti aruannete suhtes, kus räägitakse vägivaldsetest rünnakutest mustlaste suunas ning politsei ja õigusorganite suutmatusest pakkuda piisa­vat kaitset, uurida ja anda sellised kuriteod kohtusse, kuid räägitakse ka süüaluste leebest kohtlemisest.”¹⁴³ Samal kuul ei võimaldatud mustlaspäritolu meeskodanikul Ungaris politseijaoskonnas kaebust esitada tulistamise kohta, mis leidis väidetavalt aset 5. mail 2001. aastal, teda sõimati ja ähvardati füüsiliselt karistada.¹⁴⁴

Eelmise aasta detsembris lõhkusid neo-natside grupeeringud väidetavalt aknaid ja pihustasid rassistlikke loosungeid mustlaste perekondade majade seintele kolmel tänaval Poola linnas Brzegis. Väidetavalt nimetas kohalik politseijuht need rünnakud petlikeks ja avaldas arvamust, et mustlased olid joonistused seintele teinud ise eesmärgiga nõuda varjupaika Lääne-Euroo­pas.¹⁴⁵ 2001. aasta märtsis väitis mustlaspäritolu naisterahvas Kosciest, Slo­vakkiast, et 15 skinheadist koosnev grupp oli teda ja tema 10-aastast tütart peksnud, kastnud teda bensiiniga ja püüdnud põlema panna, samal ajal kar­judes „Sure mustlasnõid.” Kuigi naise rohkeid näo- ja seljahaavu raviti haiglas, kahtles jaoskonna politseiülem avalikult peksmise asetleidmises. „Minu arvates mõtles ta selle välja”, ütles ta ajalehele. „Ma ei oska öelda miks ta seda tegi, kuid arvatavasti valmistavad mustlased ette pinnast [riigist] lah­kumiseks.”¹⁴⁶

Piisava poliitilise tahte korral on võimudel võimalik edukalt anda mustlaste-vastased vägivallajuhtumid kohtusse. Selle aasta märtsis viis rahvusvaheline hukkamõistukoor Slovakkia sõduri ja skinheadi süüdimõistmisele ja seitsme aasta pikkusele vangistusele 49-aastase mustlaspäritolu naisterahva ja kaheksa lapse ema surma eest. Ohver oli pekstud surnuks pesapallikurikaga tema majja tunginud thagide poolt, kes karjusid, „Me tapame su, must­nägu!”¹⁴⁷ Kuid sageli on sellised juhtumid pigem erandid, mille ajendiks on intensiivne poliitiline kontroll ja kõrgetasemeline poliitiline huvi.

Paljud seaduste elluviimisega tegelevad ametnikud, süüdistajad, kohtunikud ja teised riigiametnikud ei ole lihtsalt teadlikud õiguslikust kohustusest kait­sta ja/või karistada diskrimineerimise eest ning ka valitsused peaksid tegema rohkem saamaks jagu sellest laialtlevinud teadmatusest. Samal ajal aga ei saa paljud mustlased esitada süüdistusi kartes kättemaksu, olles mitteteadlikud oma õigustest, omamata isikut identifitseerivaid dokumente ja/või omamata piisavat juurdepääsu õigusabile. Tasuta õigusnõustamise puudumine kogu piirkonnas tsiviiljuhtumite puhul ning selle piiratud olemasolu ja halb kvaliteet kriminaalküsimustes mõjutab vaeseid – kelle hulgas on peamiselt mustlased.

C.  Vähemusõiguste kaitse

Spetsiaalselt vähemusõiguste osas EL standardeid olemas ei ole. Sellele vaatamata võib üldiseid Euroopa standardeid vähemusõiguste kaitseks leida mitmetes üle-euroopalistes ja rahvusvahelistes aktides, mida enamik Euroopa riike toetavad.¹⁴⁸ Need esitavad laiaulatuslikke juhiseid erinevatele riikidele mõeldud poliitikate väljatöötamiseks.¹⁴⁹ Käesolevad raportid pööravad tähelepanu õigusele valida identiteeti; kasutada vähemuskeeli nii avalikus kui erasektoris; õigusele haridusele; juurdepääsule meediale; ja tõhusale osalemisele avalikus elus.

 

1.    Identiteet

Mitmes rahvusvahelises aktis on käsitletud vähemuste hulka kuuluvate isikute enesemääratlemise printsiipi.¹⁵⁰ Need dokumendid tagavad kõikidele isikutele õiguse valida, kas identifitseeruda (või mitte) vähemus­grupiga ning sätestavad, et sellest valikust ei tohiks järelduda mingeid eba­soosinguid. Enamik kandidaatriike tunnistab vähemalt formaalselt õigust etnilise identiteedi vabale valikule.

Siiski on mõningates kandidaatriikides asetatud piirangud vähemusgruppide arvule või laadile, mida nad ametlikud tunnustavad, milledele nad võimalda­vad rahalist toetust või mis mingil muul moel piiravad vabadust enesemäärat­lemiseks. Sloveenia on piiranud õiguslikus raamistikus vähemusõiguste tagamise vaid itaallastele ja ungarlastele ¹⁵¹ – fakt, mida CERD on pidanud murettekitavaks.¹⁵² Kuigi Bulgaaria on ratifitseerinud FCNM-i, tunnistab Bul­gaaria põhiseadus ainult „kodanikke, kelle emakeeleks ei ole bulgaaria keel”, kuid mitte etnilisi või rassilisi vähemusgruppe kui selliseid, mis on takistanud paljude õiguste rakendamist, kaasaarvatud mustlaste ja teiste vähemuste poliitiline osalus.

Läti jätkab nõukogudeaegset poliitikat märkida passi etniline kuuluvus, seda on kritiseeritud ÜRO CERD viimases raportis.¹⁵³ Samuti kehtib nõue, et kui isik soovib muuta oma etnilist päritolu, tuleb tal tõendada põlvnemine soovitud etnilisest päritolust kaks põlve tagasi.¹⁵⁴

Kuigi FCNM viitab „kõikidele [riigi] territooriumil elavatele isikutele”,¹⁵⁵ on nii Eesti kui Sloveenia – riigid, kus suurel osal vähemuselanikkonnast puudub kodakondsus – teinud avalduse, mis piirab selle kehtivust ainult kodanikele. Eestis jätab see säte 22 protsenti riigi rahvastikust – või enam kui poole venekeelsest vähemusest – ilma põhiseaduslikust kaitsest.¹⁵⁶ EL liikmesriikide praktika ei paku antud küsimuses ühtegi selget väljapääsu.¹⁵⁷

2.         Keel

Kuigi EL on kehtestanud antud valdkonnas oma reeglid, näevad rahvuseva­helised standardid ette, et riigid astuksid samme hõlbustamaks vähemus­keelte kasutamist samasse vähemusse kuuluvate riigiametnike ja isikute vahelistes kontaktides. Samuti rõhutavad nimetatud standardid iga rahvus­vähemusse kuuluva inimese õigust „kasutada vabalt ja segamatult oma vähemuskeelt avalikult ja eraviisiliselt, suuliselt ja kirjalikult.”¹⁵⁸ Teatud tingimustes nõuab FCNM riikidelt „vähemuskeelte kasutamise võimaldamist suhtlemisel haldusorganitega.”¹⁵⁹ FCNM sätestab ka õiguse kasutada vähemuskeeli „viitadel, pealkirjades ja muus isiklikku laadi informatsioonis, mis on avalikkusele nähtav”¹⁶⁰ – mida on tõlgendatud selliselt, et riigid ei tohi kehtestada piiranguid eraettevõtete asjaajamiskeele valikule.¹⁶¹ Rahvus­vahelised seadused nõuavad, et vajadusel annab riik kriminaalmenetluse ajaks tasuta tõlgi.¹⁶²

Suhtlemine riiklike võimuorganitega

Rumeenia ja Sloveenia võtsid hiljaaegu vastu seadused, mis lubavad vähemuskeelte kasutamist ametlikus suhtluses piirkondades, kus vähemuse-lanikkond moodustab vähemalt 20 protsenti kogu elanikkonnast.¹⁶³ Siiski on avaldatud muret nimetatud seaduste rakendamise osas mõlemas riigis – seoses mustlaskeelt kõnelevate ametnike vähesusega, puuduliku avaliku informatsiooniga¹⁶⁴ ja madala mustlaste kontsentratsiooniga paljudel Rumeenia aladel, olgugi, et nende arv kogu riigis on suur.¹⁶⁵ Hiljuti jõus­tunud Tšehhi seadus sätestab samasugused keeleõigused seal, kus vähemused moodustavad kümme protsenti elanikkonnast.¹⁶⁶ Laiem Ungari formuleering („Ungari Vabariigis on kõikidel võimalus kasutada vabalt oma emakeelt kus ja millal nad seda soovivad”)¹⁶⁷ lubab formaalselt igakülgset vähemuskeelte kasutamist avalikus suhtlemises, „vähemuse omavalitsuse nõudel”.¹⁶⁸

Sellised sätted puuduvad Bulgaarias ning Sloveenias on õigus kasutada vähemuskeeli suhtlemisel riiklike võimuorganitega tagatud ainult ungari ja itaalia vähemustele. Poolas toimub suhtlemine võimuorganitega ainult poola keeles, „väljaarvatud juhul, kui üksikasjalised määrused sätestavad teisiti”.¹⁶⁹ Ning sellised määrused puuduvad.¹⁷⁰

Vähemuste keeleõiguste kaitse küsimus on eriti murettekitav Eesti ja Lätis, kus vähemuskeeled on ametlikult „võõrad” vaatamata sellele, et neid räägib enam kui 30 protsenti elanikest.¹⁷¹ Mõlemas riigis nõuavad õigussätted, et igasugune suhtlemine riigivõimudega peab toimuma enamuskeeles. Lätis, kus 43 protsenti elanikkonnast ei räägi esimese keelena läti keelt,¹⁷² on rii­givõimudel sellele vaatamata selgesõnaliselt keelatud kirjalike avalduste vas­tuvõtmine, mis on kirjutatud mingis muus keeles kui riigikeel, väljaarvatud hädaolukorras.¹⁷³ See säte on viinud suure hulga ametlike keeldumisteni vaadata läbi erinevatele riiklikele institutsioonidele venekeelsete vangide ja juurdluse all olevate isikute poolt esitatud edasikaebuseid ja palvekirju.¹⁷⁴ Eestis võivad kohalikud valitsused kehtestada ka teise keele peale eesti keele oma „ametlike töökeeltena” seal, kus vähemused moodustavad vähemalt 50 protsenti alalistest elanikest, kui selle kiidab heaks riiklik valitsus formaalsel (kohaliku valitsuse) nõudel.¹⁷⁵ Siiani ei ole ühtegi sellist nõuet rahuldatud ja vähemalt kaks neist on tagasi lükatud.¹⁷⁶ Vastuseks 2001. aasta juuli Narva linnavalitsuse saadikute nõudele teatas rahvastikuminister, et valitsus peaks tagama keelenõude, et ametnikud oleksid suutelised rääkima eesti keeles nõutud tasemel, enne kui see avaldus rahuldatakse.¹⁷⁷ Tegelikkuses on aga vene keele kasutamine suhtlemisel riiklike võimuorganitega suhteliselt tava­line.¹⁷⁸

Keele/tähestiku kasutamine viitadel/dokumentides

Eestis on viidad teistes keeltes peale eesti keele seadusega keelatud.¹⁷⁹

Lätis on OSCE rahvuslike vähemuste kõrge voliniku ja Euroopa Komisjoni sekkumine viinud mõningate vastuolulisust tekitavate elementide mõõduka­maks muutmiseni keelealase seadusandluse eelnõus, mis reguleerib keele­kasutust äritegevuses ja tsiviilinstitutsioonides.¹⁸⁰ Lisaks sellele, 2000. aasta novembris jõustunud paranduste tulemusel, lubab nüüd riigikeele seadus avalikkusele nähtavate viitade ülespanekut ka vähemusrahvuste keeltes. Sel-lele vaatamata on riigikeele ametlik kaitse viinud piirangute kehtestamiseni vähemuskeelte kasutamisel, eriti vene keele kasutamisel. Venelased ja teis-tesse vähemusgruppidesse kuuluvad inimesed, kes kasutavad kirillitsat või mitte-ladina tähestikku, on ilma jäetud võimalusest kasutada ametlikus doku­mentatsioonis oma sünnipäraseid nimesid kasutades oma rahvuslikku tähes­tikku. Samuti nõuavad 2001. aastal jõustunud seaduslikud sätted, et eraettevõtted ja valitsusvälised organisatsioonid koostavad ja kasutavad nimesid läti keeles või ladina tähestikus.¹⁸¹ OSCE rahvuslike vähemuste kõrge ametnik märkis 2000. aastal nende sätete kohta, et „teatud kindlad küsimused tuleb uuesti läbi vaadata Läti oodatava Rahvuslike Vähemuste Kaitse Raamkonventsiooni ratifitseerimisel.”¹⁸²

Kriminaalmenetluses kasutatav keel

Leedu ja Sloveenia raportid, kus kohalikud seadused järgivad rahvusvahelisi nõudeid,¹⁸³ näitavad, et seadusi elluviivad ametnikud pöörduva rutiinselt mustlaspäritolu kahtlusaluste poole riigikeeles ilma määramata kindlaks nende võimet sellest aru saada. Kõikides riikides, kus elavad mustlased, on olemas mõningad mustlaskeele tõlgid, kes saaksid neid kohtumenetluses aidata.

3.         Haridus

Tähtis keeleõiguste osa puudutab keele kasutust hariduses, vähemusgruppi­dele murettekitavas valdkonnas. Kuigi EL ei ole kehtestanud standardeid keele kasutamisel koolides ja liikmesriikide praktika ei ole järjepidev, on mit­mete aktidega kindlaks määratud õigus saada haridust emakeeles.¹⁸⁴

Ka mitmed rahvusvahelised standardid nõuavad, et riigid soodustaksid „tead­miste levikut oma vähemusrahvuste kultuuri, ajaloo, keele ja usu osas,¹⁸⁵ kaasaarvatud tingimuste loomine vähemuste identiteedi loomiseks.¹⁸⁶

FCNM sätestab, et vähemustel on õigus asutada ja juhtida haridusasutusi¹⁸⁷ ning kuna riigil ei lasu nende rahastamise kohustust, on Kopenhaageni dokumendis selgelt kirjas, et sellised asutused võivad „riiklikku abi saada vas­tavalt riiklikule seadusandlusele [.]”¹⁸⁸

Tšehhi Vabariigi, Ungari, Leedu, Poola, Rumeenia ja Slovakkia seadusandlus lubab vähemusklasside ja –koolide asutamist. Sloveenia seadused laiendavad neid õigusi ungarlastele ja itaallastele, kuid mitte mustlastele. Tegelikkuses töötab kõikides nendes riikides vähesel määral mustlaskeelseid klasse, väl­jaarvatud Rumeenias. Bulgaarias on lubatud vähemuskeelte klassid (aga mitte koolid), kuid 1990-91. aastal käivitatud valitsusprogramm pakkumaks mustlaspäritolu lastele mustlaskeelset haridust takerdus õpetajate koolituse, materjalide ja üldise haridussüsteemi integreerimise plaani puudumise taha. 1999. aastaks oli Bulgaarias mustlaspäritolu laste arv, kes õppisid mustalas­keeles, vähenenud nullini.¹⁸⁹

Ungaris on mustlasvähemusel mitmeid koole, mis on säilinud tänu era- ja riikliku rahastamise kombinatsioonile.¹⁹⁰ Tšehhi valitsus on pakkunud toe­tust mitmetele erahariduslikele algatustele¹⁹¹ ning on toetanud ka must­laspäritolu assistentide toomist algkoolidesse kogu riigis eesmärgiga lihtsustada mustlaspäritolu õpilaste õppimist. Ülikooli tasandil tunnistab Bulgaaria ülikoolidiplomit vähemuskeelte õppes, kaasaarvatud mustlaskeel. Rumeenias võivad ülikoolid avada vähemuskeelte fakulteete, sektsioone ja gruppe ning vähemustel on võimalik asutada eraülikoole.¹⁹²

Eestis ja Lätis finantseerib riik praegu venekeelseid koole, kuigi mõlema riigi hariduspoliitika soosib üleminekut kakskeelsele õpetusele. Lätis näevad plaanid ette venekeelsete koolide järk-järgulist kaotamist aastaks 2003¹⁹³ – samm, millele mõned vähemusjuhid on vastu seisnud. Mõned venekeelsed inimesed kurdavad, et ei Läti ega Leedu valitsused ole eraldanud piisavalt fonde õpetajate koolitamiseks vähemuskeeltes. Hääletusõigust omamata on venekeelsetel mittekodanikel vähe võimalusi mõjutada koolide avamise või sulgemisega (kaasaarvatud vähemuskoolid) ja kohalikul tasemel vähemus-koolidele ressursside eraldamisega seotud probleemide osas langetatavaid otsuseid. Hiljuti avaldas ÜRO CERD „muret” selle üle, et nii Eestis kui Lätis võib õpetamine vähemuskeeltes lähitulevikus väheneda.¹⁹⁴

4.  Meedia

Vähemusõiguste kaitsel on põhilise tähtsusega õigus toota ja levitada vähemuskeelseid publikatsioone, televisiooni- ja raadioprogramme ning õigus juurdepääsule avalikule/riiklikule meediale. EL ei ole välja töötanud standardeid, mis tegeleksid vähemusrahvuste meedia kasutuse või sellele juurdepääsuga, samuti ei ole liikmesriigid oma seadusandluses välja töötanud järjepidevat mudelit. Rahvusvahelised normid kohustavad riike mitte takistama eraviisilise vähemuste meedia õitsengut ja võtma kasutusele meet­meid mitte ainult võimaldamaks rahvusvähemuste juurdepääsu avalikule meediale vaid ka selle soodustamiseks. ¹⁹⁶

Üldiselt on kogu liitumispiirkonnas vähemuste meediale juurdepääsu sea-duslikud garantiid nõrgad, kuigi Ungari kohustab avalikul meedial andma pooletunniseid iganädalasi saateid – ja kindlustab koha riikliku televisiooni ja raadio nõukogudes – iga tunnistatud vähemuse esindajatele.¹⁹⁷ Poola seadusandlus nõuab ainult seda, et avalik meedia „võtaks arvesse rahvuslike vähemuste ja etniliste gruppide huve [.]”¹⁹⁸ Tšehhi TV ja raadio seadused kohustavad elektroonilisel meedial andma panust Tšehhi rahvusliku iden-titeedi, samuti ka etniliste ja rahvuslike vähemuste identiteedi arenguks.¹⁹⁹ Sloveenias on teiste hulgas mustlased ilma jäetud laialdasest meediale juurepääsu õigusest (kaasaarvatud vähemusprogrammide kanal ja esindatus ametlikus meedianõukogus), mis on seadusega antud ungari ja itaalia vähemustele. Lätis piirab seadus vähemuskeeltes toimuva ülekande aega 25 protsendini eratelevisiooni ja raadio kanalitel;²⁰⁰ Eesti televisiooni program­mides on kõik muu peale riigikeele piiratud kümnele protsendile juhul, kui puudub tõlge eesti keelde.²⁰¹

Mustlasmeedia toodete suhteline kasv viimastel aastatel on julgustandev. Mõningates riikides, nagu näiteks Slovakkias ja Sloveenia, laieneb riiklik toe­tus osalisele või täielikule mustlasajalehtede rahastamisele (mõnikord must­laskeeles) või mustlaste toimetuste lubamisele riigiraadiosse, nagu see on Tšehhi Vabariigis. Alates 1999. aastast on Slovakkias tekkinud viis uut must­laste ajalehte, Poolas on nende arvuks kolm. Ungari esimene sõltumatu mustlaste raadiojaam, „Raadio C”, alustas saadete edastamist 2001. aasta veebru­aris.

Siiski on vähemuspublikatsioonide ringlus piiratud ja üldisel meedial on tun­duvalt suurem mõju rahva suhtumistele ja arvamustele. Mitmes riigis läbi viidud uurimused vähemuste imidži kohta üldises meedias näitavad muret­tekitavalt järjekindlaid negatiivse stereotüübi mudeleid mustlaste vähemuse osas. Leedus ja Sloveenias on nende väheste reportaažide sisu, mida must­lased saavad, tavaliselt seotud kuritegude või konfliktidega.²⁰² Ungaris on olukord natuke erinev: mustlaste probleemide käsitlus on kasvanud dramaa­tiliselt alates kaheksakümnendatest aastatest, kuid domineerivateks tee­madeks on ikka veel kuriteod, etniliste gruppide vahelised konfliktid, valitsusabi ja vaesus.²⁰³

On olnud katseid esitada väljakutse pressipoolsele stereotüüpide esitamisele mitte ainult läbi mõnede ajalehtede poolt kehtestatud käitumiskoodeksite²⁰⁴, vaid ka valitsuspoliitikas tehtud muudatuste kaudu. Bulgaaria, Ungari ja Slovakkia valitsused on ametlikult kõrvale heitnud varem laialdaselt levinud praktika, kus politsei informeerib rutiinselt ajakirjanikke kuritegude toimepanekus süüdistatavate isikute etnilisest kuuluvusest. Kuid vaatamata sellele, et etniline statistika on suuresti olematu, jääb mustlaste kuritegevuse tase politsei ja teiste riigiametnike poolse avaliku spekulatsiooni teemaks. 1999. aasta detsembris väitis Popradi, Slovakkia ringkonnakohtu eesistuja televisioonis, et 90 protsenti Popradi piirkonna kuritegudest olid põhjus­tatud mustlaste poolt, väites, et selline informatsioon pärineb politsei allikatest.²⁰⁵ Veelgi enam, meediaavaldused jätkavad põhjuseta viitamist etnili-susele isegi siis, kui selleks puudub ametlik valitsuse nõue. Hiljutised pealkirjad Bulgaaria tähtsamates ajakirjades sisaldavad järgmist: „Mustlased tapsid vana mehe pensioni pärast”;²⁰⁶ „Mustlased ründasid politseinikku ja rebisid ära tema õlakud”;²⁰⁷ ja „Mustlane korraldas oma pruudile vere­sauna”.²⁰⁸ Mõnedes riikides on mustlasi kujutatud kui takistust EL liitumisel. Pärast Komisjoni 2000. aasta regulaarse raporti ilmumist kuulutas Rumeenia ajalehe pealkiri: „Rumeenia teed Euroopa Liitu tõkestavad mustlased ja polit­sei”.²⁰⁹

5.  Avalikkuse osalus

Rahvusvaheline seadus kohustab riike „austama” vähemusisikute õigusi efek­tiivseks osalemiseks avalikes asjades,²¹⁰ kaasaarvatud rahvusvähemuste identiteeti puudutavates küsimustes,²¹¹ ning regionaalses ja riiklikus otsus­tusprotsessis.²¹² FCNM nõuab riikidelt tingimuste „loomist”, mis selliseks osalemiseks vajalikud on.²¹³ ICERD nõuab, et „võrdne juurdepääs avalikele teenustele” ei oleks keelatud rassilise või etnilise kuuluvuse tõttu.²¹⁴ ICCPR kehtestab iga kodaniku õiguse olla ilma diskrimineerimisnähtudeta valitud perioodilistel valimistel, garanteerides valijate tahte vaba väljenduse.²¹⁵

Poliitiline esindatus

Kandidaatriigid on kasutusele võtnud mitmeid uuenduslikke meetmeid, et luua kanalid vähemusgruppide osalemiseks. Kuid tegelikkuses ei saa öelda, et mustlased või venekeelsed vähemused oleksid saavutanud efektiivse esin­datuse riiklikes parlamentaar- või valitsusstruktuurides.

Mustlaste madal esindatuse tase kogu liitumispiirkonnas kajastab laialt­levinud sotsiaalset eraldamist ja piiramist. Väga vähesed poliitilised parteid on nõus võtma avalikku positsiooni, mis oleks mustlaste suhtes soosiv, kuna kõikides riikides peetakse seda probleemi enamuse hulgas poliitiliselt eba-populaarseks. Rumeenia mustlastele on Rumeenia seadusandluse alusel garanteeritud üks koht parlamendis, kuid muudel juhtudel on valitsused teinud vähe positiivseid jõupingutusi tagamaks mustlaste esindatus riiklikes seadusandlikes organites.²¹⁶ 20001. aasta mai seisuga oli Bulgaaria prae­guses valitsuskoalitsioonis üks mustlaspäritolu parlamendiliige; Tšehhi par­lamendis üks mustlaspäritolu parlamendiliige; Ungari ja Slovakkia parlamentides ei olnud ühtegi mustlaspäritolu parlamendiliiget. Rumeenias, lisaks sellele, et nende jaoks on parlamendis „vähemuskoht” reserveeritud, on mitmed mustlased valitud mitte-etniliste parteide parlamendiliikmeteks.

Mustlaskandidaatidel on proportsionaalsem valimisesindatus regionaalsel ja munitsipaalsel tasandil, eriti Bulgaarias, Rumeenias ja Slovakkias. Mitmes teises riigis on kasutusele võetud spetsiaalsed meetmed vähemuste osaluse soodustamiseks. Ungari on oma kolmeteistkümne tunnustatud vähemuse jaoks, kaasaarvatud mustlased, välja töötanud valitud vähemuste omavalit­suste laiahaardelise süsteemi, millel on õigus otsustada kultuuriliste ja hariduslike küsimuste üle ja mis omab piiratud rolli paralleelsete regulaarsete valitsusasjade üle.²¹⁷ Mõned on märkinud, et kuna vähemuste omavalitsused Ungaris on oma olemuselt rangelt konsultatiivsed, on süsteem mustlaste poliitilise piiramise efektiivselt institutsioonideks muutnud. Veelgi enam, kohalikud valitsused sageli ignoreerivad vähemuste omavalitsuse konsultee-rimise nõuet.²¹⁸ Sloveenia kindlustab autohtoonsetele vähemustele kohad munitsipaalnõukogudes piirkondades, kus nende arv on piisav, kuid ainult 40 protsenti mustlaste rahvaarvust Sloveenias loetakse olevat autohtoonne ja ainult üks selline esindaja on valitud. Uus Tšehhi vähemusseadus lubab vähemustele kohalike organite loomist – kuid kehtestab kümneprotsendilise elanikkonna piirangu, mis takistab enamike mustlaste osalemist. Ülejäänud kandidaatriikide valitsused ei ole mingit süsteemi välja töötanud.

Mitmes riigis on takistused kodakondsuse saamisel halvendanud paljude mustlaste juurdepääsu poliitilisele osalemisele. Väidetavalt puudub suurel hulgal mustlastel kodakondsus Leedus ja Rumeenias. Paljud Slovakkia must­lased on korduvalt seisnud silmitsi raskustega „kodakondsuskaardi” (obcian­sky priukaz) taotlemisel.²¹⁹ Sloveenias on suur hulk mustlasi ilma kodakondsuseta seoses valitsuse poliitikaga, mille kohaselt viidi tuhanded endise Jugoslaavia kodanikud üle „võõramaalaste registrisse”. Paljud must­lased, kes olid sündinud ja elasid Sloveenias, ei oma selliseid dokumente, mistõttu on neile kodakondsuse andmisest keeldutud. Väidetavalt on keeldutud nendele mustlastele ka identifitseerivate dokumentide väljas­tamisest, meditsiiniteenuste, pensionite, haridusele juurdepääsu ja isegi humanitaarabi võimaldamisest.

Eestis ja Lätis puudub siiani enamikul venekeelsest vähemusest kodakondsus ja seetõttu tuleb neil silmitsi seista piirangutega täieliku poliitilise osaluse suhtes. Umbkaudu 550 000 kodakondsuseta „mittekodanikku” Lätis – kellest enamuse moodustavad venekeelsed inimesed – on ilma jäetud õigusest hääletada ja moodustada poliitilisi parteisid ükskõik, millisel tasandil. Sell­etõttu on venekeelsed inimesed Lätis alaesindatud nii riiklikus seadusand­luses kui ka munitsipaaltasandil.²²⁰ Paljudes Läti munitsipaliteetides – kaasaarvatud mõned, kus venekeelsed elanikud moodustavad kuni poole rahvastikust – ei ole vene keelt kõnelevad inimesed üldse esindatud. Eestis kehtib nõukogudeaegsetele asunikele säte, mis lubab neil hääletada koha­likel valimistel, kuigi mittekodanikest venekeelsed elanikud – umbkaudu 22 protsenti rahvastikust – ei ole siiani võimelised osalema riiklikel valimistel.

Veelgi enam, nii Eesti kui Läti seadusandlus näeb ette parlamendiliikmetele ja esindusorganite kandidaatidele keelenõude täitmise, mille tagajärjeks on see, et venekeelsetele kodanikele võib olla – ja sageli ka on – tõkestatud kan­dideerimine ametiasutustesse. Lätis on venekeelsete kandidaatide registree-rimisest keeldutud isegi siis, kui keelelised nõuded on täidetud.²²¹ Eesti riik­lik valimiskomitee on algatanud kohtuasja kohalike nõukogude valitud saadikute vastu seoses sellega, et nende riigikeele oskus oli ebapiisav.²²² Eesti ja Läti nõudeid on kritiseerinud sellised rahvusvahelised organisatsioo­nid nagu Balti Mere Riikide Komisjon ja OSCE.²²³

Riiklik tööhõive

Riigiteenistuses töötab väga vähe mustlasi või venekeelseid inimesi. Must­laste hulgas ei soovi paljud kõrgetele kohtadele tööle saanuist end avalikult mustlasteks tunnistada. Bulgaarias, Tšehhi Vabariigis ja Rumeenias on ameti­isikutena tööle võetud spetsiaalsed „mustlasnõustajad” või „mustlasassisten­did” – sageli laiaulatuslikuma mustlastele suunatud valitsusprogrammi osana – kuid üldjuhul on nende pädevusvaldkond halvasti defineeritud, jättes nad suures osas sõltuvaks institutsioonide heast tahtest, kuhu nad tööle on võe­tud.

Nii Eestis kui Lätis piirab keelealane seadusandlus mittekodanike töölevõttu mitmetel riiklikel ja erasektori ametikohtadel (vaata eelnevalt, jaotus II.a.2, diskrimineerimine tööhõives). Pealegi, nõudes läti keele oskust enamike ava­liku sektori ja mõningate erasektori ametikohtade puhul, ei ole riik pakkunud vastavat keeleõpet selle nõude rahuldamiseks. Keelepiirangud on kaasa aidanud venekeelsete isikute alaesindatusele otsuseid langetavates organites ja riigi bürokraatiasüsteemis nii Eestis kui Lätis.

III. Rahvusvähemuste kaitsega tegelevad institutsioonid

Viimastel aastatel on kandidaatvalitsused ellu rakendanud mitmeid vähemuste kaitset parandavaid poliitikaid ja programme. Kahjuks on nende rakendamist tihti takistanud ebapiisav pädevus ja valitsuste poolt ametior­ganitele eraldatud ressursid, kuid ka avalikkuse toetuse puudumine nendele meetmetele. Mitmes riigis on algselt piiratud eesmärkidel loodud institut­sioonid võidelnud raskustega, et enda kanda võtta teistsuguseid – ja tähtsa­maid – kohustusi täitmaks liitumisprotsessis antud lubadusi.

Kodanikeühiskonna organisatsioonid on ära teinud olulise töö ametlike jõupingutuste stimuleerimiseks ja täiendamiseks vähemuste olukorra paran­damisel ning vähemuste õiguste rikkumisele, kaasaarvatud diskrimineerim­isele, tähelepanu suunamiseks. Mõned on välja töötanud näidisprogrammid, mida valitsused võiksid – ja on – edukalt kasutanud. Kuid enamik nendest ei saa valitsuse abita süstemaatilisi reforme ellu viia. Siiani ei ole EL ega kandi­daatriikide valitsused valitsusväliseid organisatsioone piisavalt kaasanud vähemuste kaitse parandamise protsessi või avalikkuse teadlikkuse tõst­misesse vähemusõiguste tähtsuse ja mittediskrimineerimise osas laienemis­protsessis.

A.      Ametiorganid

Alates liitumiskõneluste algusest on kõik vaatluse all olevad riigid kas loonud institutsionaalsed struktuurid vähemuste küsimustega tegelemiseks või neid tugevdanud. Paberil on nende institutsioonide esmaseks ülesandeks kontrol­lida valitsuse finantsabi jaotamist vähemusorganisatsioonidele ja nõustada valitsust vähemustele murettekitavate küsimuste osas. Mõningate organisat­sioonide nimed vihjavad vähemusprobleemide seotusele teiste probleemidega: Bulgaaria „Etniliste ja demokraatlike probleemide riiklik nõukogu” seob vähemuste probleemi sotsiaalsete probleemidega, nagu näiteks rahvastiku kasv ja migratsioon. Suhtekorralduslikku funktsiooni eeldab Leedu „Rahvuslike vähemuste ja välismaal elavate leedulaste osa­kond” ning Rumeenia „Etniliste gruppide vaheliste suhete osakond” asuko­haga Avaliku Teabe Ministeeriumis.

Hiljaaegu, EL liitumisprotsessi arenedes, on Bulgaaria, Tšehhi Vabariigi, Ungari, Leedu, Poola, Rumeenia ja Slovakkia valitsusasutustele tehtud üle­sandeks aidata välja töötada ja kontrollida uute valitsusprogrammide raken-damist, mille eesmärgiks on mustlaste olukorra parandamine. See on viinud probleemi selgele väljaütlemisele ja eesmärkide väljatöötamisele mitmes valdkonnas, kaasaarvatud haridus, tervishoid ja eluase.

Tervikuna on nende organite probleemiks siiski põhimõttelised puudused. Esiteks jääb kõikidel juhtudel nende pädevus võrreldes valitsuse vastavate asutustega oma olemuselt konsultatiivseks. Mitte ühelegi neist ei ole antud vajalikku pädevust selleks, et nõuda teistelt valitsusorganitelt vähemuspolii­tikate koordineeritud elluviimist ja hindamist. Näiteks, Slovakkia täievoliline saadik mustlaste küsimuses on ametlikult vastutav valitsuse „Mustlaste rah­vusliku vähemusega seonduvate probleemide lahendamisstrateegia” rakend­amise koordineerimise eest erinevate ministeeriumide ja kohalike haldustalituste poolt.²²⁴ Tegelikkuses aga kogub täievolilise saadiku kantse­lei ministeeriumidest informatsiooni ja koostab aruandeid, kuid sellel puuduvad volitused tagamaks valitsusprogrammide efektiivset rakendamist. Ühe kantselei liikme sõnul, „Ainus, mida me võime teha, on ... julgustada rii­giorganeid täitma oma ülesandeid ... ja siis vaadata kriitilise pilguga läbi nende teostusaruanded.”²²⁵ Tšehhi „Ministeeriumide vahelist komisjoni mustlaste küsimuses” on kirjeldatud nii kriitikute kui selle liikmete poolt „hambutuna”.²²⁶ Samuti nagu Ungari rahvuslike ja etniliste vähemuste talitu­sel ja Bulgaaria etniliste ja demograafiliste küsimuste riiklikul talitusel, puuduvad ka sellel volitused kohustada ministeeriumeid täitma program­milisi ülesandeid.

Teiseks ei ole ühelgi nendest institutsioonidest piisavalt rahalisi vahendeid ega inimressursse tegelemaks selliste probleemidega nagu diskrimineeri-mine. Hiljuti vastu võetud „2001. aasta strateegia Rumeenias elavate must­laste olukorra parandamiseks” nimetab tegevusi määramata kindlaks vasta­vaid kulutusi ega too välja reserve nende rakendamiseks riiklikus eelarves.²²⁷ Kogu piirkonnas on eraldatud ebapiisaval määral rahalisi vahendeid ava­likkuse teadlikkuse tõstmiseks riigi poolt toetatavate vähemusõiguste ja diskrimineerimisvastaste meetmete osas. Eestis, kus „Riiklik programm – integratsioon Eesti ühiskonda aastatel 2000–2007”²²⁸ määratleb kõrgendatud avalikkuse arusaama integratsiooniprotsessist kui tähtsast eesmärgist, on 2001. aasta keskpaiga seisuga eraldatud sel eesmärgil vähe riiklikke toetusi. Tege­likkuses on ametlikult väljakuulutatud eesmärkide ja rahaliste vahendite vahel lõhe. Valitsusprogrammidel, millele ei lange osaks rahva toetus, on vähe võimalusi efektiivseks ellurakendamiseks, eriti kui need on sõltuvad suhteliselt autonoomsete kohalike nõukogude vahelisest koostööst.

Kolmandaks ei ole rahvusvähemuste küsimuste eest vastutavatele valitsusasutustele antud seaduslikke volitusi tagamaks vähemuste kaitseseaduste piisav ellurakendamine. Siiani ei ole ühelgi liitumispiirkonna riigil toimivat ametlikku institutsiooni, millel lasuks kohustus ellu viia diskrimineerimisvas­tast seadust või aidata ohvreid õigusliku hüvituse saamisel. Selline talitus, diskrimineerimist tõkestav nõukogu, pidi Rumeenias loodama 2001. aasta 24. maiks, kuid 2001. aasta augusti seisuga ei ole selle asutamiseks astutud mingeid samme. Institutsioonide puudumisel, kelle ülesanne oleks rassilise diskrimineerimise või rassilisel pinnal toimepandud kuritegude uurimine ja nende kohta süüdistuste esitamine, jääb ombudsmanide roll küllaltki oluliseks. Kuid mitte üheski riigis peale Ungari ei ole ombudsmani või ana­loogset institutsiooni, millel oleks volitused isegi ainult vastu võtta kaebusi vähemuste õiguste rikkumiste kohta. Bulgaaria paistab silma sellega, et seal ei olegi ühtegi ombudsmani. Teistes kandidaatriikides vastutavad ombuds­manid või sarnased talitused inimõiguste ja/või teiste küsimuste eest, kaasaarvatud, kuid mitte ainult, vähemusküsimused.²³⁰

Ungari näitel on selgesti märgatavad väljakutsed, millega valitsustel tuleb silmitsi seista efektiivselt töötavate institutsioonide loomisel. Ungari on välja töötanud ametlike organite laiaulatusliku võrgutiku tagamaks vähemuste kaitset, kaasaarvatud valitsuse Rahvuslike ja Etniliste Vähemuste Talitus („Office for National and Ethnic Minorities”) ja Ministeeriumide vaheline Komitee Mustlaste Küsimuses („Inter-Ministerial Committee for Roma Affairs - IMC”); spetsiaalne vähemuste seadus, mis paneb aluse vähemuste omavalit­suste süsteemile;²³¹ ja sõltumatu vähemuste ombudsman. 1999. aastal võttis valitsus vastu laiaulatusliku „keskmise pikkusega tegevusplaani mustlaste vähemuse elutingimuste parandamiseks. Tegevusplaanis on esitatud meet­med, mida tuleks rakendada järgmistes valdkondades: haridus, kultuur, tööhõive; põllumajandus ja regionaalareng; sotsiaal-, tervishoiu- ja eluase­meprogrammid; diskrimineerimisvastane tegevus; ja kommunikatsioon.²³²

Kuid IMC ei ole suutnud tagada järjepidevat osalemist või aruandlust tege­vuste osas või eelarveliste vahendite eraldamise osas erinevate ministeeriu­mide poolt, kellele tegevusplaanis ülesanded on esitatud.²³³ Näiteks, alles 2001. aasta juunis – neli aastat peale seda, kui oli esitatud vastav nõudmine – esitas põllumajandusministeerium parlamendile ettepaneku tegevusplaani meetmete rakendamiseks eesmärgiga parandada mustlaste eluaseme tingimusi. Isegi siis, ettepanekut ette valmistades, ei konsulteerinud minis­teerium väidetavalt teiste oluliste osapooltega – rahvusliku mustlaste vähemuse omavalitsusega, teiste tegevusplaani elluviivate ministeeriumidega ja vastavate regionaalvalitsustega.²³⁴

Tõepoolest, on ilmnenud, et Ungari institutsioonid on paremini hakkama saanud probleemide määratlemise kui nende adresseerimisega. Ombuds­man, vähemuste omavalitsused ja valitsusvälised organisatsioonid on doku­menteerinud laialtlevinud mustlaste vastast diskrimineerimist tööhõives, eluaseme osas, juurdepääsul kaupadele ja teenustele ning haridusele, kuid ka väärkohtlemist kriminaalõigussüsteemis.²³⁵ Sellele vaatamata ei ole Ungaris ühtegi valitsusinstitutsiooni, mis oleks vastutav diskrimineerimisvas­taste normide kehtestamise või ohvrite abistamise eest nende hüvitise nõud­misel; ombudsman võib ainult uurida ja avaldada oma tulemusi.²³⁶ Suuresti nende puuduste tulemusel „jäi enamus Ungari valitsuse mustlaste õiguste keskmise pikkusega plaanist 2000. aasta lõpuks täitmata.”²³⁷

Ka teistes riikides olemasolev ametiasutuste poolne informatsioon, mida kin­nitavad valitsusväliste organisatsioonide ja rahvusvaheliste jälgimisorganite andmed, viitab vajadusele efektiivsema institutsionaalse tegutsemise järele diskrimineerimise ja vähemusõiguste kaitse osas. Rumeenia ombudsmani kantselei on teatanud, et kantseleisse saabunud rassilise diskrimineerimise juhtumeid ei ole uuritud seoses diskrimineerimisvastaste seadussätete puu­dumisega, olukord, mida esialgselt 2000. aasta sügisel jõustunud korraldus võiks muuta. 1998. aasta jaanuari ja 2000. aasta septembri vahelisel ajal registreeris Bulgaaria Inimõiguste, Ususektide ja Kodanike Avalduste Parlamen­taarne Komitee kokku üheksa väidetavalt rassilise diskrimineerimise juhtu­mit. Kõik need kuulutati tõendamatuteks, kuna komitee ei suutnud tõestada diskrimineerimist või puudusid piisavad tõendusmaterjalid. Lätis ja Eestis väidab suur hulk etnilisi venelasi, et nad on diskrimineerimise ohvrid,²³⁸ kuid kohtule esitatud hagide ja õiguslike vahendite arv on väike.

B.      Kodanikeühiskond

Kui ametlikel institutsioonidel on sageli ebapiisav pädevus, ebapiisavad rahalised vahendid ja puudub koordineeritus, siis kodanikeühiskonna organisatsioonid on võtnud endale vastutuse rahvusvähemuste kaitsmisega seotud tegevuse eest. Kogu piirkonnas on diskrimineerimisvastase töö ja/või vähemusõiguste kaitsega tegelevate valitusväliste organisatsioonide arv kas­vanud viimase kümne aasta jooksul märkimisväärselt. Valitsusvälised organi­satsioonid on need, kes on teinud kõige uuenduslikemaid pingutusi parandamaks vähemuste õiguste kaitset ning pakkumaks diskrimineerimise ohvritele juriidilist nõustamist ja abi. Bulgaariast kuni Tšehhi Vabariigi ja Ungarini on valitsusvälised organisatsioonid ja avaliku arvamuse advokaadid käivitanud kohtumenetlused võitluseks politsei vägivalla, haridusliku segre­gatsiooni ja mustlaste diskrimineerimise vastu teistel avaliku elu aladel. Ees­tis ja Lätis on kodanikeühiskonna organisatsioonid esitanud suurel hulgal dokumentatsiooni valitsuspoliitika mõjude kohta nende riikide vähemusela­nikkonnale ning eriti Läti on otsinud üksikute rikkumiste osas abi Euroopa Inimõiguste Kohtult.

Kuid siiski on valitsuse rahade jaotamine vähemuste kaitsega seonduvaks tegevuseks sõltumatute gruppide poolt sageli vastuoluline. Olukorras, kus suur hulk organisatsioone võistleb piiratud fondide ja ametliku tunnustuse eest, ei ole mõningad valitsused suutnud edukalt hajutada eelistuskahtlust valitsusväliste organisatsioonide suhtes, mille tegevus ei esita otseselt välja­kutset valitsuse poliitikale või ei kritiseeri seda.²³⁹ Probleem on keeruline olukordades, kus fondide eraldamise mehhanismid ei ole piisavalt läbipaist­vad. Näiteks on avalikkusele teada vähe informatsiooni EL fondide eralda-mise, kasutamise ja tulemuste kohta toetamaks Läti Phare programmi „vähemusgruppide integratsiooni kiirendamiseks”.²⁴⁰

EL rahastamine on etendanud olulist rolli suure hulga vähemus- ja inimõi­guste gruppide toetamisel. Komisjon on julgustanud kandidaatriikide valit­susi pakkuma võimalusi vähemuste valitsusväliste organisatsioonide suuremaks osalemiseks valitsuse vähemuspoliitika väljatöötamisel. Näiteks hiljaaegu avaldas Komisjon kiitust Leedu valitsusele mustlaste integratsiooni­programmi vastuvõtmisel, kuid märkis, et „selle programmi edukale rakendamisele tuleks kasuks mustlaste kogukonna konsulteerimine.”²⁴¹ Kuid nii EL kui kandidaatriikide valitsused saaksid teha rohkemat, et suurendada otsustusprotsesside läbipaistvust ning kaasata vähemusgruppe ja teisi koda-nikeühiskonna organisatsioone otsesemalt vähemuste kaitse programmide väljatöötamisse, rakendamisesse ja hindamisse. Vähemuste esindajatega mit­tekonsulteerimine võib viia programmide vastuvõtmisele, mis toovad vähe kasu vähemuste kogukondade esmaste vajaduste ja murede adresseerimisel. Sloveenias näiteks viiakse palju terviseharidusprogramme ellu eeldusel, et mustlaste tervislik seisund tuleneb halbadest hügieeniharjumustest. Ühe mustlasnaise sõnul, „kõik nad tahavad meile õpetada, kuidas pesta käsi ja alati unustavad küsida, kas meil vett üldse on.”²⁴²

Toetuse kasvatamine Kopenhaageni poliitilistes kriteeriumides väljendatud üldiste demokraatlike väärtuste suhtes on olulise tähtsusega liitumise eduku­sele. See nõuab pidevaid jõupingutusi nii Komisjonilt kui kandidaatriikide valitsustelt – ja kodanikeühiskonna täielikku osalust.

IV. Soovitused

Järgnevad soovitused sisaldavad hulgaliselt võimalikke ettepanekuid suuren­damaks liitumisprotsessi toetust vähemuste kaitseks nii kandidaatriikides kui EL-s endas. Esitatud on kõige tähtsamad. Kõik need eeldavad, et liitumine on positiivne nähtus, mille võimet panna alus reformidele tuleks rakendada.

Euroopa Liidule

Selged standardid

Täpselt selgitada ja välja öelda vähemuste kaitse valdkonnas kandidaatriikide valitsuste tegevuste hindamisel kasutatavate ühtsete Euroopa standardite olemus.

Üldine kohaldamine

Selgitada, et poliitilised kriteeriumid Euroopa Liidu liikmeks saamisel on võrdselt kehtivad nii EL liitumiskandidaatidele kui EL liikmesriikidele.

Jälgimine

Korraldada pidevalt valitsuspoliitika ja tegevuse süstemaatilist jälgimist kogu EL-s ja kandidaatriikides, rõhutada jälgimise kui sellise tähtsust vähemuste kaitse kindlustamisel ning võimaldada faktidel põhinevaid, kompetentseid ja mittemeelevaldseid vastuseid, kui riikides selleks vajadus tekib.

Rassilise Võrdsuse Direktiiv

Rõhutada spetsiaalselt mittediskrimineerimise tähtsust ning vähemuste kaitset üldisemalt nõudes Direktiivi täielikku ja efektiivset ülekandmist riiklikesse seadustesse ja institutsioonidesse veel enne liitumist.

Kodanikeühiskonna osalus

Kaasata kodanikeühiskonna organisatsioone otsesemalt vähemuste kaitse­poliitika ja -programmide kavandamisesse, väljatöötamisse ja hindamisse.

Võimekuse suurendamine

Pakkuda rahalist ja tehnilist abi ametiisikute, vähemusgruppide toetajate, juristide ja teiste koolitamiseks vähemuste kaitsealase seadusandluse kavan­damisel ja kohaldamisel.

EL kandidaatriikide valitsustele

Poliitiline tahe

Liitumise avaliku toetuse abil võtta vastu ja rakendada ellu efektiivne vähemuspoliitika poliitiliste kriteeriumide rahuldamise osana.

Eeskuju/riigiharidus

Pakkuda eeskuju tippametnike ja laialdase riigihariduse najal rõhutamaks rassismi ja diskrimineerimise loomuvastasust ja vastuvõtmatust ning vähemuste kaitse tähtsust liitumisprotsessi kontekstis ja väljaspool seda.

Seadusandlus

Esmalt, kui kõige olulisem, kehtestada seadusandlus, mis sisaldaks kõiki Rassilise Võrdsuse Direktiivi elemente. Lisaks sellele kehtestada seadusand­lus, mis sisaldaks olulise tähtsusega rahvusvahelisi standardeid vähemusõi­guste kaitsel identiteedi, keelekasutuse, hariduse, kodakondsusele ja meediale juurdepääsu osas ning mis võimaldaks karistuste suurendamist rassilisel pinnal toimepandud kuritegude eest.

Ametiasutused

Rajada, piisavalt rahastada ja sobilikult personaliga varustada ametiasutused, mis on suutelised efektiivselt ellu rakendama vähemuste kaitse seadusi kasu-tades selleks jälgimist, uurimist ja kus vajalik, suutelised otsima hüvitust rassilise või etnilise diskrimineerimise ohvritele.

Rakendamine

Parandada rakendamise kvaliteeti koolitades välja politseinikke, süüdistajaid, kohtunikke ja teisi tähtsaid riigiametnikke – ja sanktsioneerida mittetäitmist – täitmaks oma kohustust tagada efektiivne vähemuste kaitse.

Täpne informatsioon

Vastavalt rahvusvahelistele andmekaitse standarditele, välja töötada mehha­nismid diskrimineerimise, vähemusõiguste rikkumiste ja rassilisel pinnal toimepandud kuritegude mudelite dokumenteerimiseks ja mõõtmiseks kõikides olulise tähtsusega valdkondades.

Kodanikeühiskonna osalus

Tuleb kaasata kodanikeühiskonna organisatsioone – eriti vähemuste esinda­jaid – otsesemalt vähemuste kaitsepoliitika ja -programmide kavandamisesse, väljatöötamisse, rahastamisesse ja hindamisse.

 

Lisa A

EL liikmesriigid: rahvusvaheliste aktide ratifitseerimine

 

	FCNM		ECRML			ICERD	ICERD §14 jõustunud			ICCPR		ICCPR- OP1		ECHR		PROTOCOL 12 allakirju-tatud		ICESCR ratifit-seeritud		ILO 111 ratifitse eritud
	Allakirju-tatud	Ratifit-seeritud	Allakirju-tatud	Ratifit-seeritud							Allakirju -tatud		Ratifit-seeritud
Austria	01.02.95	31.03.98	05.11.92		09.05.72			10.09.78	10.12.87		13.12.57		03.09.58		04.11.00	10.09.78	10.01.73
Belgia					07.08.75	10.10.00		21.04.83	17.05.94		04.11.50		14.06.55		04.11.00	21.04.83	22.03.77
Hispaania	01.02.95	01.09.95	05.11.92	09.04.01	13.09.68	13.01.98		27.04.77	25.01.85		24.11.77		04.10.79			27.04.77	06.11.67
Holland	01.02.95		05.11.92	02.05.96	10.12.71	10.12.71		11.12.78	11.12.78		04.11.50		31.08.54		04.11.00	11.12.78	15.03.73
Iirimaa	01.02.95	07.05.99			29.12.00			08.12.89	08.12.89		04.11.50		25.02.53		04.11.00	08.12.89	22.04.99
Itaalia	01.02.95	03.11.97	27.06.00		05.01.76	05.05.78		15.09.78	15.09.78		04.11.50		26.10.55		04.11.00	15.09.78	12.08.63
Kreeka	22.09.97				18.06.70			05.05.97	05.05.97		28.11.50		28.11.74		04.11.00	16.05.85	07.05.84
Luksemburg	20.07.95		05.11.92		01.05.78	22.07.96		18.08.83	18.08.83		04.11.50		03.09.53		04.11.00	18.08.83	21.03.01
Portugal	01.02.95				24.08.82	24.03.00		15.06.78	03.05.83		22.09.76		09.11.78		04.11.00	31.07.78	19.11.59
Prantsusmaa			07.05.99		28.07.71	16.08.82		04.11.80	17.02.84		04.11.50		03.05.74			04.11.80	28.05.81
Rootsi	01.02.95	09.02.00	09.02.00	09.02.00	06.12.71	06.12.71		06.12.71	06.12.71		28.11.50		04.02.52			06.12.71	20.06.62
Saksamaa	11.05.95	10.09.97	05.11.92	16.09.98	16.05.69			17.12.73	25.08.93		04.11.50		05.12.52		04.11.00	17.12.73	15.06.61
Soome	01.02.95	03.10.97	05.11.92	09.11.94	14.07.70	16.11.94		19.08.75	19.08.75		05.05.89		10.05.90		04.11.00	19.08.75	23.04.70
Suurbritannia	01.02.95	15.01.98	02.03.00	27.03.01	07.03.69			20.05.76			04.11.50		08.03.51			20.05.76	08.06.99
Taani	01.02.95	22.09.97	05.11.92	08.09.00	09.12.71	11.10.85		06.01.72	06.01.72		04.11.50		13.04.53			06.01.72	22.06.60

 

 

Kandidaatriigid: rahvusvaheliste aktide ratifitseerimine

 

	FCNM		ECRML			ICERD	ICERD §14 jõus tunud		ICCPR		ICCPR- OP1	ECHR			PROTO COL 12 allakirju tatud		ICESCR ratifit- seeritud	ILO 111 ratifit- seeritud
	Allakirju-tatud	Ratifit-seeritud	Allakirju tatud	Ratifit-seeritud						Allakirju-tatud			Ratifit-seeritud
Bulgaaria	09.10.97	07.05.99	09.11.00		08.08.66	12.05.93		21.09.70	26.03.92	07.05.92			07.09.92		21.09.70	22.07.60
Eesti	02.02.95	06.01.97			21.10.91			21.10.91	21.10.91	14.05.93			16.04.96	04.11.00	21.10.91
Leedu	01.02.95	25.03.00			10.12.98			20.11.91	20.11.91	14.05.93			20.06.95		20.11.91	26.09.94
Läti	11.05.95				14.04.92			14.04.92	22.06.94	10.02.95			27.06.97	04.11.00	14.04.92	27.01.92
Poola	01.02.95	20.12.00			05.12.68	01.12.98		18.03.77	07.11.91	26.11.91			19.01.93		18.05.77	30.05.61
Rumeenia	01.02.95	11.05.95	17.07.95		15.09.70			09.12.74	20.07.93	07.10.93			20.06.94	04.11.00	09.12.74	06.06.73
Slovakkia	01.02.95	14.09.95	20.02.01		28.05.93	17.03.95		28.05.93	28.05.93	21.02.91			18.03.92	04.11.00	28.05.93	01.01.93
Sloveenia	01.02.95	25.03.98	03.07.97	04.10.00	06.07.92			06.07.92	16.07.93	14.05.93			28.06.94	07.03.01	06.07.92	29.05.92
Tshehhi Vabariik	28.04.95	18.12.97			22.02.93	11.10.00		22.02.93	22.02.93	21.02.91			18.03.92	04.11.00	01.01.93	01.01.93
Ungari	01.02.95	25.09.95	05.11.92	26.04.95	01.05.67	13.09.90		17.01.74	07.09.88	06.11.90			05.11.92	04.11.00	17.01.74	20.06.61

 

 

Lühendid

 

FCNM                      Framework Convention for the Protection of National Minorities

                        (Rahvuslike Vähemuste Kaitse Raamkonventsioon)

                        <http://conventions.coe.int/treaty/EN/searchsig.asp?NT=157&CM=&DF=> (juurdepääs 26. aprill 2001).

 

ECRML                   European Charter for Regional or Minority Languages

                        (Regionaalsete ja Vähemuskeelte Euroopa Harta)

                        <http://conventions.coe.int/treaty/EN/searchsig.asp?NT=148&CM=8&DF=26/04/ 01> (juurdepääs 26. aprill 2001).

 

ICERD                     International Convention on the Elimination of All Forms of Racial Discrimination

                        (Kõikide Rassilise Diskrimineerimise Vormide Kaotamise Rahvusvaheline Konventsioon)

                        <http://www.unhchr.ch/pdf/report.pdf> (juurdepääs 26. aprill 2001).

 

ICEDR art 14                           ICERD artikli 14 all olev deklaratsioon individuaalsete kaebuste kohta

                        <http://www.unhchr.ch/html/menu2/8/stat4.htm> (juurdepääs 11. juuni 2001).

 

ICESCR                    International Covenant on Economic, Social and Cultural Rights

                        (Majanduslike, Sotsiaalsete ja Kultuuriliste Õiguste Rahvusvaheline Lepe)

                        See jõustub kolm kuud peale ratifitseerimisakti esitamist

                        <http://www.unhchr.ch/pdf/report.pdf> (juurdepääs 11. juuni 2001).

 

ICCPR                     International Covenant on Civil and Political Rights

                        (Tsiviil-. ja Poliitiliste Õiguste Rahvusvaheline Lepe)

                        <http://www.unhchr.ch/pdf/report.pdf (juurdepääs 26. aprill 2001).

 

ICCPR-OP1                             Tsiviil- ja Poliitiliste Õiguste Rahvusvaheline Lepe – esimene

                        <http://www.unhchr.ch/pdf/report.pdf> (juurdepääs 26. aprill 2001).

 

ECHR                      European Convention for the Protection of Human Rights and Fundamental Freedoms

                        (Inimõiguste ja Fundamentaalsete Vabaduste Kaitse Euroopa Konventsioon)

                        <http://conventions.coe.int/treaty/EN/searchsig.asp?NT=005&CM=8&DF=27/04/ 01> (juurdepääs 27. aprill 2001).

 

Protokoll nr.12

ECHR                     <http://conventions.coe.int/treaty/EN/searchsig.asp?NT=177&CM=&DF=4/26/01> (juurdepääs 26. aprill 2001).

 

ILO 111                   ILO Konventsioon 111 diskrimineerimise kohta

                        See jõustub iga liikme jaoks kaksteist kuud peale selle ratifitseerimise registreerimist

                        <http://ilolex.ilo.ch:1567/cgi-lex/convde.pl?C111> (juurdepääs 11. juuni 2001).

 

Viited

1     R. Wright, „Prodi in Warning for Budapest”, Financial Times, 6. aprill 2001, lk. 2.

2     Nende raportite eesmärgiks ei ole lahendada vastuolusid mittediskrimineerimise ja vähemusõiguste vahel. Sellele vaatamata tasub märkida, et mõned väidetavatest kont-rastidest ei ole nii selged. Kuigi vähemusõigusi väljendatakse sageli kollektiivsete õigustena, kehtestab Rahvuslike Vähemuste Kaitse Raamkonventsioon (edaspidi „FCNM”) isikute õigused – st. „rahvuslikesse vähemustesse kuuluvad isikud” – aga ei kehtesta selgelt rahvuslike vähemuste „kollektiivseid õigusi”. Vaata näiteks: FCNM, art. 3(2); Selgi­tav raport, art. 31 ja 37. Sarnaselt arvatakse sageli, et vähemusõigused tähendavad positiiv­seid kohustusi, samal ajal kui kaitse diskrimineerimise vastu nõuab ainult negatiivseid piiranguid. Siiski, õigus olla vaba diskrimineerimisest võib endas kätkeda positiivset kohustust keelustada diskrimineerimine eraisikute vahel ja/või kehtestada piisav mehha­nism, mis oleks suuteline pakkuma efektiivset hüvitust. Vaata näiteks Euroopa Inimõi­guste ja Fundamentaalsete Vabaduste Konventsioon (edaspidi „ECHR”), art. 14 („nimetatud konventsioonis sätestatud õiguste ja vabaduste nautimine on tagatud ilma diskrimineerimiseta”) (rõhk lisatud); Rahvusvaheline Konventsioon Kõikide Rassilise Dis­krimineerimise Vormide Kaotamise Kohta (edaspidi „ICERD”), art. 6 („riiklikud organid tagavad oma jurisdiktsioonile efektiivse kaitse ja vahendid”) (rõhk lisatud). Vaata Selgitav aruanne, protokoll nr. 12, ECHR, art. 26 („ei ole täielikult välistatud, et kohustus ‘kindlus­tada’ seadusega kehtestatud õigust ilma diskrimineerimata ‘võib endas kätkeda positiivset kohustust”).

3     Kuigi etnilised venelased moodustavad venekeelse elanikkonna enamuse nii Eestis kui Lätis, viitavad need raportid sageli „venekeelsele vähemusele” või „vene keele kõnele­jatele”, kuna vene keele kõnelejad, kes ei ole etnilised venelased – kaasaarvatud valge­vene, juudi ja ukraina vähemused – on samuti mõjutatud piiravast kodakondsusalasest ja sellega seonduvast seadusandlusest.

4     Väljaarvatud juhul, kui on sätestatud teisiti, tähistavad nendes raportites „vähemusõi­gused” vähemusgruppide liikmete õigusi säilitada ja viljeleda oma identiteeti, keelt ja kul­tuuri, nagu seda on kirjeldatud Rahvuslike Vähemuste Kaitse Raamkonventsioonis („FCNM”) ja sellega seonduvates dokumentides. Osana oma laiahaardelisest vähemuste olukorra uurimisest kandidaatriikides arvestavad raportid ka kaitse ulatusega rassilisel pinnal toimepandud kuritegudega ja mittevähemuste avalduste rolliga, eriti riigiametnike omadega, luues kliimat, mis oleks vägivalla ja diskrimineerimise vastane.

5     Euroopa Parlament, Annual Report on Human Rights in the world in 2000 and the Euro­pean Union Human Rights Policy, Ühtse Turvalisuse ja Kaitsepoliitika Komitee, raportee-rija: Matti Wuori, A5-0193/2001, 30. mai 2001.

6     Nõukogu direktiiv 2000/43/EC, vastu võetud Euroopa Liidu Nõukogu poolt 29. juunil 2000, Official Journal SOC 221 JAI 67 (edaspidi „Rassilise Võrdsuse Direktiiv”).

7     J. Keay, intervjuu Pavel Hamzikiga, „Bratislava Goal: Fast Track Into EU”, International Herald Tribune, 18. aprill, lk. 2, <http://www.iht.com/articles/17220.htm> (juurdepääs 23. juuli 2001).

8     Riikliku Statistikaameti hääletusagentuuride tulemused, tsiteeritud L Nicholsonova, „Opposition puts new early elections case”, Slovak Spectator, 26. märts – 1. aprill, 2001, kd. 7, nr. 12.

9     C. Togneri, „Racial Beatings Increase”, Slovak Spectator, detsember 2000–jaanuar 2001, kd. 6, nr. 49.

10   RFE/RL Newline, „Maverick Slovak politician wants to be ‘phenomenon’... and meanwhile makes racist statements” 10. mai 2001, <http://www.rferl.org/newsline/2001/05/ 100501.html> (juurdepääs 23. juuli 2001).

11   „Botranyriport a zamolyi romakrol” (Skandaalne raport Zamoly mustlaste kohta), Magyar Hirlap, 5. mai 2000, <http://errc.org/rr_nr3_2000/snap16.shtml> (juurdepääs 26. juuli 2001).

12   9. augusti 2000. aasta avaldus, tsiteeritud Euroopa Mustlaste Õiguste Keskuses (ERRC), Mustlaste õigused, nr. 3, 2000, <http://errc.org/rr_nr3_2000/snap16.shtml> (juurdepääs 25. juuli 2001).

13   Amnesty International, Rahvusvahelise Sekretariaadi poolt esitatud uudis (EUR 72/003/ 2001, 119/01), 11. juuli 2001.

14   RFE/RL Newsline, „Czech Rom killed in racial attack”, kd. 5, nr. 138, 24. juuli 2001.

15   Compare Comite des Sages, Leading By Example: A Human Rights Agenda for the Euro­pean Union for the Year 2000, Euroopa Ülikooli Instituut, 1998.

16   Euroopa Liidu Fundamentaalsete Õiguste Harta keelustab diskrimineerimise igal pinnal, kaasaarvatud muu hulgas rassiline kuuluvus, värvus, etniline või sotsiaalne päritolu, keel, religioon või uskumus ja rahvusliku vähemuse liikmeksolek. (Euroopa Liidu Fundamen­taalsete Õiguste Harta, allakirjutatud ja väljakuulutatud Euroopa Parlamendi presiden­

tide, Nõukogu ja Komisjoni poolt Euroopa ülemkogu kohtumisel Nizzas 7. detsembril 2000 [2000/C364/01], art. 21). Harta nõuab Liidult „kultuuriliste, religioossete ja keelel­iste erinevuste austamist” (art. 22). Kuid harta ei ole siduv ja sellel puudub siiani õiguslik staatus.

17   Hiljuti märkis Euroopa Inimõiguste Kohus Euroopas „tekkivat rahvusvahelist üksmeelt ... tunnistades vähemuste erivajadusi ja kohustust kaitsta nende turvalisust, identiteeti ja elustiili.” Samal ajal teavitas kohus, et ta „ei ole veendunud selles, et üksmeel oleks piisav­alt konkreetne selleks, et pakkuda juhist käitumiseks või standarditele, mida lepingulised riigid loeksid soovitavaks vastavas olukorras.” Chapman v. United Kingdom, ECHR otsus 18. jaanuaril 2001 (nr. 27238/95), art. 93 ja 94.

18   Euroopa Liidu Asutamislepingu art. 6(1) (edaspidi „TEU”) defineerib printsiibid, mis on „kõikidele liikmesriikidele ühised” nagu näiteks „vabadus, demokraatia, austus inimõi­guste ja fundamentaalsete vabaduste vastu ja õigusnormid.” TEU art. 49 selgitab, et ainult Euroopa riik, „mis austab artiklis 6(1) esitatud tingimusi võib püüelda Liidu liikmeks saamise poole.” Erinevalt Kopenhaageni kriteeriumidest ei maini kumbki säte selgelt vähemuste kaitset.

19   Kuus viieteistkümnest EL liikmesriigist (Belgia, Prantsusmaa, Kreeka, Luksemburg, Hol­land ja Portugal) ei ole ratifitseerinud FCNM, erinevalt ainult ühest vaatluse all olevast kümnest kandidaatriigist (Läti).

20   Eelnevalt on ka teised märkinud selle probleemi olemasolu. Vaata G. Amato ja J. Batt, „Minority Rights and EU Enlargement to the East”, Euroopa Ülikooli Instituut, RSC polii­tiline dokument nr. 98/5 (1998), lk. 1.

21   „Vastavus Kopenhaageni kriteeriumidele on eeltingimus liitumisläbirääkimiste alus­tamiseks.” Luksemburgi Euroopa Nõukogu kokkuvõtted, 12/13. detsember 1997, PE 167.145, § 25.

22   Nizza lepingu art. 1(1), mis muudab Euroopa Liidu Asutamislepingut ning leppeid, mis rajavad Euroopa kogukondi ja teatud seonduvaid akte (2001/C 80/01), muudab TEU art. 7 järgnevalt: „Nõukogu [...] võib kindlaks määrata, et on olemas selge oht liikmesriikide poolt artikli 6(1) nimetatud printsipide rikkumiseks ja esitab antud riikidele vastavad soo­vitused [...]. Nõukogu kinnitab regulaarselt, et alus millele toetuvalt selline määratlus tehti veel kehtib.” EL Euroopa Rassismi ja Ksenofoobia Jälgimise Keskus loodi 1997. aastal jälgimaks avalikkuse ja meedia suhtumist rassismi ja etnilistesse vähemustesse.

23   M. Ahtisaari, J. Frowein, M. Oreja, Report on the Commitment of the Austrian Govern­ment to Common European Values, 8. september 2000, paragrahv 117. Vaata ka Comite des Sages, Leading By Example: A Human Rights Agenda for the European Union for the Year 2000 (Euroopa Ülikooli Instituut, 1998), art. 19(e) (nõuab regulaarset aruandlust inimõiguste osas nii EL siseselt kui kogu maailmas, mis oleks süstemaatilisema EL inimõi­guste poliitika aluseks). 26. juunil 2001 võttis Euroopa Parlamendi Kodanike Õiguste ja Vabaduste Komitee vastu Thierry Cornillet poolt esitatud raporti (EPP-ED,F), mis kutsus üles moodustama alalist töögruppi eesmärgiga pidevalt jälgida fundamentaalsete õiguste olukorda Euroopa Liidus.

24   Rootsis trahvis kõrgem kohus kahte poeomanikku selle eest, et nad ei teenindanud pikki laiu seelikuid kandvaid inimesi alusel, et selline keeld diskrimineeris kaudselt mustlasi. Vaata ERRC, „Swedish Supreme Court rules supermarket ban on Romani women discrimi-natory”, Mustlaste õigused nr. 4, 1999. Iirimaa kohtud on sanktsioneerinud kõrtside omanikke selle eest, et need on keeldunud teenindamast rändajaid. Vaata „Publican Who Refused to Serve Traveller Loses License”, Irish Times, 26. september 1998.

25   Vaata näiteks R. Hughes, „The ‘Ugly Face’ of Racism Bedevils Soccer”, International He-rald Tribune, 28. veebruar 2001; J. Schmid, „Schroeder Is Urging Germans to Wake Up to Racism”, International Herald Tribune, 4. september, 2000; J. Vinocur, „In the Soccer Sta­diums of Italy, a Fight to Break Grip of Racism”, International Herald Tribune, 2. veeb­ruar, 2000.

26   Concluding observations of the Committee on the Elimination of Racial Discrimination: Italy. 07/04/99. CERD/C/304/Add.68. (Kokkuvõtlikud tähelepanekud /kommentaarid), § 9.

27   ERRC, Mustlaste vastu suunatud rassiline diskrimineerimine ja vägivald Euroopas – ERRC poolt esitatud avaldus Ühendatud Rahvaste Rassilise Diskrimineerimise Kaotamise Komiteele teadmiseks (2000) (edaspidi „ERRC avaldus EL CERD-le”), lk. 15–16;

28   Vaata Conclusions and recommendations of the Committee against Torture: Greece. 08/ 05/2001. CAT/C/XXVI/Concl.2/Rev.1. (Kokkuvõtlikud tähelepanekud/kommentaarid), § 5(a): „mõnikord kasutab politsei oma kohustuste täitmisel liigset või õigustamatut jõudu, eriti kui on tegemist etniliste või rahvuslike vähemustega või välismaalastega”; ERRC avaldus ÜRO CERD-le, lk. 30.

29   Otsus nr. 11263/2001, Ateena esimese astme kohus, 2. veebruar 2001 (mitteametlik tõlge).

30  Vaata ERRC, „Austrian administration violates due process rights of Roma”, Mustlaste õigused, nr. 2, 1999; ”Forced eviction of 1000 Roma in Spain”, Mustlaste õigused, nr. 3, 1999; „Racially motivated attacks on Traveller homes in Northern Ireland”, Mustlaste õigused, nr. 4, 1999.

31   ERRC, Mustlaste õigused, nr. 1, 1999.

32   Vaata C. Cahn ja P. Vermeersch, „The Group Expulsion of Slovak Roma by the Belgian Go-vernment: A Case Study of the Treatment of Romani Refugees in Western Countries”, Cambridge Review of International Affairs, kevad/suvi 2000.

33   „Airport Colour Bar”, The Guardian, 30. juuli 2001; „Havel joins attack on UK asylum checks”, BBC, 1. august 2001; „Czech Minister: British Checks Discriminatory”, RFE/RL Newsline, 27. juuli 2001.

34   Informatsioon Bulgaaria Helsingi Komiteelt.

35   Üks EL ametnik võrdles sellise informatsiooni saamist ühest kandidaatriigist „tänavavõitlusega””, OSI Ümarlaud, märts 2001. Selgitav märkus: OSI korraldas ümarlaua kohtumisi mitmes kandidaatriigis eesmärgiga kuulda kriitikat riikide raportite kavandite kohta. Osavõtvate ekspertide hulka kuulusid valitsuse esindajad, Komisjoni delegatsioo­nid, mustlaste esindajad ja kodanikuühiskonna organisatsioonid. Viidet sellele kohtu­misele ei tohiks võtta kui heakskiitu ükskõik, millise osavõtja vaatekohale.

36   Kaks suuremat rahvusvahelist mustlaste assotsiatsiooni, Mustlaste Rahvusvaheline Kong-ress ja Rahvusvaheline Mustlaste Liit on soovitanud „mustlaste poolt juhitava töögruppi loomist, et vaadata läbi programmid, mis on kasu saanud Euroopa rahalisest abist nendest riikides...” , Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Organisatsioon, OSCE Konverents mustlaste ja migratsiooni kohta, Varssavi, Poola, 22–24 oktoober 2000.

37   OSI Ümarlaud, Varssavi, aprill 2000.

38   RFE/RL Newsline, 23. märts 2000.

39   RFE/RL Newsline, 24. märts 2001.

40   Nõukogu direktiiv 2000/43/EC, vastuvõetud Euroopa Liidu Nõukogu poolt 29. juunil 2000, Official Journal SOC 221 JAI 67.

41   ECHR art. 14 keelustab diskrimineerimise Konventsiooniga tagatud õiguste osas. 26. juu­nil 2000 võttis Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee vastu ECHR protokolli nr. 12, mis paneks aluse sõltumatule, mittediskrimineerivale garantiile. Protokoll nr. 12, mis esitati

allkirjastamiseks 4. novembril 2000, jõustub selle ratifitseerimisel Euroopa Nõukogu kümne liikmesriigi poolt. Vaata ka FCNM, art. 4.

42  Vaata Inimõiguste Ülddeklaratsioon, art. 7; Rahvusvaheline Tööorganisatsiooni Konvent­sioon nr. 111; Ühinenud Rahvaste Konventsioon Diskrimineerimise Vastu Hariduses; ICERD; Rahvusvaheline Tsiviil- ja Poliitiliste Õiguste Leping (edaspidi „ICCPR”), art. 2 ja 26; Rahvusvaheline Sotsiaalsete, Majanduslike ja Kultuuriliste Õiguste Leping, art. 2.

43  Vaata Lisa A. Eesti, Läti, Leedu, Rumeenia ja Sloveenia ei ole veel siiani deklaratsioonile alla kirjutanud.

44  Korraldus igat liiki diskrimineerimise tõkestamise ja selle eest karistamise kohta (kor­raldus nr. 137/31.08.2000) jõustus 2. novembril 2000.

45  Korraldus nr. 137/31.08.2000, artikkel 2(2) ja artikkel 3. 2001. aasta mai seisuga ei keh-testanud korraldus, vastavalt Rassilise Võrdsuse Direktiivile, selgesõnaliselt muutust tõen­damiskohustuses tsiviilkohtumenetluses.

46  Korraldus nr. 137/31.08.2000, art. 21.

47  Slovakkias ja Ungaris on asutatud seadusandluse koostamiseks parlamentaarsed komiteed. Küsimus on Ungaris pannud aluse tulisele vaidlusele, kus seadusandluse pro­jekti koostas vähemuste ombudsman, enne 2000. aasta detsembri Konstitutsioonikohtu määrust, mille kohaselt ei olnud selline seadusandlus põhiseaduslikult lubatud. Kuigi 2000. aastal teatas Ungari justiitsminister, et laiahaardeline diskrimineerimisvastane sea-dusandlus ei ole vajalik, moodustas ministeerium 2001. aasta alguses selleks komitee, mis vaatab läbi olemasoleva seaduse 2001. aasta juuni seisuga.

48  Vaata „Raamprogramm mustlaste võrdse integratsiooni kohta Bulgaaria ühiskonnas”, vas­tuvõetud Bulgaaria valitsuse poolt 1999. aastal.

49  Ungari on oma viimases raportis CEDAW-le viidanud vajadusele sellise sätte järele. Vaata Joint Fourth and Fifth Periodical Report to the CEDAW Committee, Sotsiaal- ja perekon­naministeerium, Budapest, märts 2000, lk. 44.

50  Ungari Tööseadustik, akt XXII of 1992, § 5(2), sätestab, et: „diskrimineerimise keelus­tamise rikkumisega seonduvate vaidluste korral peab tööandja tõestama, et tema tegevus ei rikkunud [diskrimineerimist keelustava paragrahvi] sätteid.” Praegu on üks selle parag­rahvi alusel esitatud juhtum menetluses Budapesti Linnakohtus.

51  Vaata Regular Report Bulgaaria, Tšehhi Vabariigi, Ungari, Poola, Rumeenia ja Slovakkia

kohta.

52   Euroopa Nõukogu, „Race and Statistics”, MG-S-ROM (2000) 13, lk. 7, nr. 6 (ODIHR nõu­niku mustlaste ja juutide küsimuses, N. Gheorghe, kokkuvõtlik panus). Vaata ka Etniliste Suhete Projekt, „Roma and Statistics”, Strasbourg, Prantsusmaa, 22–23. mai 2000.

53   Alates 1998. aastast on Tšehhi Vabariik, Läti, Poola, Slovakkia ja Sloveenia kõik vastu võt­nud sellised seadused. Ungari Andmete kaitse seadus pärineb 1992. aastast.

54   Direktiiv 95/46/EC isikute kaitse kohta personaalsete andmete töötlemisel ja selliste and­mete vabal liikumisel, vastuvõetud 24. oktoobril 1995, Official Journal L 281, 23. novem­ber 1995, lk. 0031–0050, art. 8(1).

55   Direktiiv 95/46/EC, art. 8, paragrahvid 2–5.

56   Direktiiv 95/46/EC, preambula, (26): „kaitseprintsiibid ei kehti anonüümselt edastatud informatsioonile sellisel viisil, et vastavaid andmeid ei ole enam võimalik identifitseerida.”

57   Vaata ka Euroopa Rassismi ja Sallimatuse Vastane Komisjon (edaspidi „ECRI”), General Policy Recommendation nr. 1, 4. oktoober 1996; ECRI üldine poliitika soovitus nr. 4, 6. märts 1998; Euroopa Parlament, „Report on the Communication from the Commission Countering Racism, Xenophobia and Anti-Semitism in the Candidate Countries” (COM (1999) 256-C5-0094/1999–1999/2099(COS)) 28. veebruar 2000, paragrahv 13; Ühinenud Rahvaste Rassilise Diskrimineerimise Kaotamise Komitee (edaspidi: „UN CERD”), „Gene-ral Guidelines Regarding the Form and Contents of Reports to be Submitted by States par­ties under Article 9, para. 1, of the Convention”.

58   Vaata 2000 Regular Report Ungari kohta („seda [erikoolis õppivate mustlaste laste] pro­portsiooni loetakse institutsionaalse eelarvamuse ja riikliku haridussüsteemi suutmatuse märgiks.” lk. 20); Tšehhi Vabariigi kohta („mustlaste laste haridustase jääb madalaks ja ometi moodustavad nad 70 protsenti erikooli saadetavate laste arvust” lk.. 26); ja Slovak­kia kohta („haridussüsteemis on mustlaste lapsed vähe esindatud, eriti kõrgema hariduse ja ülikoolide osas, ja nende arv on väga suur vaimselt alaarenenud lastele mõeldud koolides”, lk. 21). 2000 a. Regular Report Bulgaaria kohta märgib mustlaste „juurdepääsu puudumist haridusele” (lk. 22). Vaata lisatud raportid sellise tegevuse dokumenteerimise kohta Bulgaarias, Tšehhi Vabariigis, Ungaris, Poolas, Rumeenias, Slovakkias ja Sloveenias.

59   ERRC, A Special Remedy: Roma and Schools for the Mentally Handicapped in the Czeck Republic (1999).

60   Wide Open School Foundation, „Strateegiline plaan aastateks 2001–2003”, Slovakkia, 2000, lk. 11.

61   S. Loss, „Szakertoi es Rehabilitacios Bizottsagok hatasvizsgalata Borsod-Abauj-Zemplen megyeben” („Ülevaade rehabilitatsiooni- ja ekspertkomiteede kohta Borsod-Abauj-Zem­plen maakonnas”), käsikiri, 1998. Ungari Kultuuri- ja haridusministeeriumi andmed, 1993.

62   Bulgaaria Helsingi Komitee poolt esitatud arvud.

63   Seadus nr. 19/2000, muudab Kooliseadust nr. 29/1984, Kooliseaduse § 19  pt. 1.

64   Haridusministeeriumi määrus 4/2001 nõuab vanema nõusolekut enne lapse vaimsete võimete testimist ja näeb ette ekspertkomitee kirjalikku vastust vanematele, kellel on õigus erikooli saatmise otsus edasi kaevata. Loomulikult ei lahenda need muutused teisi probleeme, nagu näiteks risk, et vanemaid ei informeerita piisavalt, kui palutakse nende kirjalikku nõusolekut või jälgimise puudumine erikooli saatmise jätkuva vajaduse ole­masolu üle.

65   L. Vodosek, „Na mavrico po pravljico. Berilo za 1. razred osnovne sole in 2. razred devetletne osnovne sole” tõlge, 2000, lk. 20–21, koostamisjärgus diplomitöö, Sot­siaalteaduste Kool, Ljubljana Ülikool, 2001, toimikus koos EL liitumise jälgimise program­miga. On esitatud viide Niko Grafenauer luuletusele „Glasbenik” muusikust Pedenjpedist, kellelt „mustlane” on varastanud tema pilli. Selle juurde käivad harjutused näitavad, et sõna „mustlane” kasutatakse sümboolselt inimese kohta, kes varastab.

66   Mustlaste pressikeskus: „Eloiteletes tananyag otodikeseknek” („Viienda klassi lapsi kahjus­tav materjal”), 23. august 2000 (avaldatud ajalehtedes Nepszabadsag, Nepszava, Magyar Hirlap, ja Magyar Radio uudistes 23/24. august 2000.) Apaczai Kirjastus korjas raamatu lõpuks müügilt ära. Vaata ka Mustlaste õigused, nr. 3, 2000, <http://errc.org/rr_nr3_2000/ snap13.shtml> (juurepääs 16. mai 2001).

67   Raport rahvuslike ja etniliste vähemuste õiguste parlamentaarse voliniku tegevuse kohta, Ombudsmanide büroo, Budapest, 2001, lk. 47–52.Vaata ka P. Rado, Jelentes a cigany tan­ulok oktatasarol (raport mustlaspäritolu õpilaste hariduse kohta Ungaris), Rahvuslike ja etniliste vähemuste osakond, 1997.

68   Riikliku Haridusministeeriumi korraldus nr. 4542/18.09.2000 noorte mustlaste juurde-pääsu kohta kutsekoolidesse, keskkoolidesse, kolledžitesse, fakulteetidesse ja üli-koolidesse.

69  Kuid hiljuti teatati, et nimetatud koolis leiab siiani aset rassilisel pinnal segregeeriv tege­vus. Vaata Mustlaste Pressikeskus, „Segregation Graduation Ceremony Renewed?”, 4. mai 2001.

70   Projekt on organiseeritud Mustlaste Osaluskeskuse poolt, <www.osi.hu/rpp/>
(juurdepääs 13. juuni 2001).

71   Vaata <http://www.errc.org/publications/letters/2000/cz_april_18_2000.shtml>
(juurdepääs 13. juuni 2001).

72   Vaata tööseadustikke Ungaris (§ 5), Lätis (§ 1), Poolas (§ 11(3)) ja Slovakkias (§ III); Tšehhi tööhõiveseadust nr. 167/1999 (§ 2); Leedu töölepinguseadust (§ 2); Rumeenia korraldust 137/2000, pt. I; Sloveenia põhiseadust, § 49.

73   Ungari tööseadustik, akt XXII, 1992.

74   Vaata Vähemuste ombudsmani 1999. aasta tegevuse raport, Vähemuste ombudsmani tali­tus, Budapest, 2000. Diskrimineerimisvastase seadusandluse rakendamise puuduste täie­lik kokkuvõte Ungaris, vaata vähemuste ombudsmani 1998. aasta tegevuse raport, lk. 210–230.

75   Mustlaste hulgas on tööpuuduse määr Bulgaarias umbkaudu 60–75 protsenti (APIC/ UNDESA, 2000); Tšehhi Vabariigis 70 protsenti (Tööhõive Ministeerium, 1997); Ungaris 75,8 protsenti (Kemeny et al, 1994); Poolas 57 protsenti (Riiklik Töötalitus, 1997); Rumeenias 68 protsenti (ombudsmani kantselei, 1999); Slovakkias 80 protsenti (ECRI, 2000); ja Sloveenias 87 protsenti (Euroopa Komisjon, 2000). Leedu kohta arvud puudusid.

76   Etniliste ja Vähemuste Õiguste Õiguskaitse Büroo (edaspidi: „NEKI”), White Booklet, 2000, lk. 29.

77   Riigikeele seadus, § 6 ja ministrite kabineti poolt 21. novembril 2000 vastuvõetud eeskirja muudatused. ÜRO CERD on avaldanud muret selle üle, et „isikuid, kes ei vasta kodakond­susseaduses esitatud nõuetele kodakondsuse saamisel ja keda ei ole elanikena arvele võe­tud ... ei ole võimalik kaitsta rassilise diskrimineerimise eest”, muuhulgas juurdepääsul tööhõivele. CERD kokkuvõtlikud tähelepanekud: Läti, 12/04/2001, CERD/C/304/Add.79, paragrahv 13.

78   A. Aasland, Ethnicity and Poverty in Latvia, Riia, 2000. Uurimuse kohaselt on tööealise elanikkonna hulgas töötute protsent järgmine: 14 protsenti moodustavad etnilised vene­

lased, 12 protsenti teised vähemused ja 7 protsenti etnilised lätlased.

79  Balti Sotsiaalteaduste Instituut, Läti Naturalisatsiooniamet, Cela uz pilsonisku sabiedribu, Latvijas iedzivotaju aptauja 2000. gada novembris (Teel kodanikeühiskonda, Läti elanik­konna hulgas 2000. aasta novembris läbiviidud arvamusküsitlus) Riia, 2001, lk. 99.

80  Vaata ka näiteks J. Inno, „Eestlaste ostujõud kasvab kiiremini kui muulastel”), EMOR, 1999.

81  Riigi Teataja I 2001, 48, 269.

82  Korraldus 137/2000, art. 11.

83  Neid probleeme on käsitletud muu hulgas kõikides regionaalsetes valitsusprogrammides, kaasaarvatud Bulgaaria, Tšehhi Vabariigi, Ungari, Leedu, Poola ja Slovakkia omades.

84  I. Zoon, On the Margins: Roma and Public Services in Romania, Bulgaria and Macedo­nia, Avatud Ühiskonna Instituut, New York, 2001.

85  Zoon, lk. 80–99.

86  Zoon, lk. 34.

87  Näiteks Slovakkia poliitilise partei Smer pressikonverentsil 2000. aasta juunis tegi Rahva­partei juht Robert Fico väidetavalt ettepaneku vähendada suurte perede toetust, mida ta käsitles võimalusena lahendada mustlasprobleem”. Vaata P. Vermeesch, „Vying for Posi­tion”, Central European Review, kd. 2., nr. 41, 27. november 2000.

88  Informatsioon mustlaste nõunikult Murska Sobota linnavalitsusele, 6. veebruar 2001.

89  Zs. Zadori, L. Puporka, A magyarorszagi romak egeszsegi allapota (Mustlaste tervislik olu­kord Ungaris), Mustlaste Pressikeskus, Budapest, 1999; L. Nesvadbova, A. Kroupa, J. Rut­sch, S. Sojka, I. Vajnarova, Zdravotni stav romske populace v CR, Pilotni uurimus, 1998, IGA MZ CR 3621/3.

90  I. Zoon, Roma Access to Public Services in Slovakkia, Avatud Ühiskonna Instituut, New York, 2001 (eelseisev).

91  Mustlaste Baht Sihtasutus, 1999 Annual Report, lk. 39.

92  Euroopa Mustlaste Õiguste Keskus, State of Impunity: Human Rights Abuse of Roma in Romania, 2001 (eelseisev), lk. 63. (edaspidi „ERRC 2001”).

93  OPRE Mustlased, „Mustlased ja välismaalased annavad tunnistusi rassismi ja ksenofoobia

kohta Slovakkias”, 9. märts 2000, pressiavaldus.

94   I. Zoon, Roma Access to Public Services in Slovakkia, Avatud Ühiskonna Instituut New York, 2001, [eelseisev].

95   Vaata Report of the Activity of the Minorities Ombudsman for 1999, Vähemuste ombuds­mani kantselei, Budapest, 2000.

96   NEKI, White Booklet, 1998, lk. 40.

97   „V Lipniku Romum predepisuji, kde maji kupovat potraviny” („Lipnikus elavatele must­lastele öeldakse, millisest kauplusest nad tohivad toiduaineid osta”), Romano Hangos, II aasta, nr. 9, 22. juuni 2000, lk. 2. Selline tegevus lõppes peale nõuniku visiiti sotsiaalmin­istri juurde.

98   Muulased, kes on töötanud väljaspool Lätit/Eestit, saavad madalamat pensioni kui samas olukorras olevad kodanikud mõlemas riigis. Eestis tagavad õiguslikud garantiid teatud liiki riikliku abi välismaalastele juhul, kui neil on olemas alalise elukoha luba.

99   Täpne „illegaalide” arv on teadmata; umbkaudne arv oleks 30–80 000 inimest Eestis. 2000. aastal pöördus 157 illegaalset elaniku Eestis Inimõiguste Teabekeskuse poole, enamik nendest olid etnilised venelased. Läti kohta arvud puuduvad.

100 Living Condition Study in Estonia 1999. Baasraport. Norbalt II, tehtud Eesti Sotsiaalmi-nisteeriumi tellimusel, teostajad Eesti Statistikaamet, Tartu Ülikool ja Rakenduslike Sot­siaal-uuringute Instituut Fafo (Norra), Tartu, 2000.

101 Korraldus 137/2000, art. 12.

102 Näiteks, „Kõrgemas Kirtimai laagris [Vilnius, Leedu], elab 304 mustlasvähemusest inimest 60 registreerimata majas; 111 inimest elab 20 registreerimata majas madalamas laagris; ja 56 inimest elab seitsmes registreerimata majas Rodunese tee laagris. Mitte ühelgi nendest majadest ei olemas majaraamatut või [teisi] ehituseks vajalikke dokumente.” Vilniuse kol­manda politseikomissariaadi raport, september. Läbiotsimisordeneid nende ebaseadus­like elamute jaoks – millest kaheksa viidi läbi ainuüksi 2000. aastal – peetakse mittevajalikeks.

103 27 mustlasperekonda, mille arvuks on umbkaudu 180 inimest, elavad Kerinov Grm’s ilma vee või elektrita. Informatsioon Kerinov Grm elanikelt ja Krsko linnavalitsuse esindajatelt, 2 . veebruar 2001.

104 67 asundust asub väljaspool munitsipaliteete ja 175 asundust piiril või munitsipaliteetide

läheduses. Slovakkia strateegia 1999, Selgitav raport, eluase, lk. 19.

105 Slovak Strategy 1999, lk. 19.

106          J.Bucek, „Slovakkia mustlaste vähemusele kuuluv maa, omand ja nende elukeskkond”, Local Government and Public Service Reform Initiative, Avatud Ühiskonna Instituut, lk. 10.

107 Informatsioon Sliveni, Stara Zagora, Shumeni, Blagoevgradi, Kurdzhali ja Lovechi piirkondlikelt valitsustelt ja munitsipaalsetelt valitsusorganitelt Bulgaaria Helsingi Komiteele alates oktoobrist kuni novembrini 2000.

108 Informatsioon Rahvuslike vähemuste osakonna ministrilt, Bukarest, september 2000.

109 Ombudsman 1998, lk. 74–77.

110 Vaata L. Bihary, „Szocialis biztonsagi orok” („Sotsiaalkindlustuse tagatised”), Fundamen­tum, 2000/3, lk. 59.

111 Artiklid Ljubljana päevalehes Dnevnik, juuli 1998 kuni november 2000; Informatsioon Grosuplje elanikelt, 7. veebruar 2001.

112 Informatsioon Bulgaaria Helsingi Komiteelt.

113 ERRC, „Lawsuit Filed by Czech Counsel and ERRC Against Usti Wall”, 12. november 1999, <http://errc.org/publications/letters/99/cz_oct_29_99.shtml> (juurdepääs 14. juuni 2001); ERRC, „Czech authorities build ghetto wall, tear it down again”, Mustlaste õigused nr. 4 1999, <http://errc.org/rr_nr4_1999/snap02.shtml> (juurdepääs 14. juuni 2001).

114 ERRC, United Nations CERD Finds Slovak Anti-Romani Municipal Ordinances Violate International Law, 27. september 2000,
<http://errc.org/publications/letters/2000/slovak_sept_27_2000.shtml>
(juurdepääs 14. juuni 2001).

115 OSCE HCNM, Report on the Situation of Roma and Sinti in the OSCE area, märts 2000, lk. 103–104. Väidetavalt kommenteerisid ametnikud, et „üldine kontseptsioon põhineb eeldusel, et mustlaste laialipildumine üle kogu Kosice viimaste kümnendite kestel ei ole loomulik, nad peaksid elama koos.”

116 Selliseid intsidente on dokumenteeritud Bulgaarias, Tšehhi Vabariigis, Ungaris, Poolas, Rumeenias, Slovakkias ja Sloveenias.

117 Informatsioon T.A., Sloveenia Vabariigi Kultuuritegevuse Riikliku Fondi Krsko harukontori

juhatajalt, 2. veebruar 2001.

118 Korraldus 137/2000, art. 13 keelustab diskrimineerimise etnilisel pinnal sissepääsul „hotellidesse, teatritesse, kinodesse, raamatukogudesse, poodidesse, restoranidesse, baaridesse, diskoteekidesse või mingi teise teenuste pakkuja juurde, olenemata sellest, kas tegemist on riigile kuuluvate või eraomanduses olevate valdustega või riiklike trans­pordifirmadega (lennukid, laevad, rongid, metroo, bussid, trollibussid, trammid, taksod või mõni muu transpordiliik).”

119 R. Russinov, S. Danova, „Kui riik on ‘linna puhkusel’”, Obektiv, jaanuar-aprill 2000.

120 Przypadki dyskryminacji i rasistowskiej przemocy wobec Romow w Polsce: Raport Sto­warzyszenia „Nigdy Wiecej” (Mustlaste vastu suunatud diskrimineerimise ja rassilise vägivalla juhtumid Poolas: „Mitte kunagi enam” assotsiatsiooni raport), 21. märts 2000, lk. 3.

121 ERRC, „Racial discrimination and attacks on Roma in Poland”, Mustlaste õigused, nr.1 2001. Vaata <http://errc.org/rr_nr1_2001/snap11.shtml> (juurdepääs 14. juuni 2001).

122 ERRC, „Czech Romani MP barred from entering a disco”, Mustlaste õigused, sügis, 1998, lk. 9. Vaata
<http://errc.org/rr_aut1998/snapshots_november.shtml>
(juurdepääs 14. juuni 2001).

123 1997. aastal leidis Ungari kohus esimest korda, et kõrtsiomaniku keeldumine mustlaste teenindamisest on seaduserikkumine. Kohus mõistis välja kahju ja nõudis kõrtsioman­ikult kirjaliku vabanduse avaldamist riigi kõige populaarsemas päevalehes. Vaata NEKI, White Booklet 1999, aadressil <http://www.neki.hu/ff/wb1999.doc> (juurdepääs 10. august 2001). 29. novembril 2000 mõistis Kisvarda kohus Dombradis asuva klubi süüdi seaduserikkumises seoses mustlaste mittelubamisega diskole. Kohus nõudis trahvi maksmist 200 000 ungari forinti ulatuses. ERRC, Mustlaste õigused, nr. 1 (2001), lk. 18.

124 Rassilise Võrdsuse Direktiiv ei kehti selgesõnaliselt diskrimineerimise kohta kriminaalõi­gussüsteemis, kuigi on avaldatud arvamust, et politsei, jälituse ja kohtute teenuseid võib vaadelda kui artiklis 3 esitatud „kaupasid ja teenuseid”.

125 Vaata näiteks ICERD, art. 5(a) (rassilise diskrimineerimise keelustamine „kohtu ja teiste õigushalduslike organite ees võrdse kohtlemise” võimaldamisel); ICCPR, artiklid 2, 14 (diskrimineerimise keelustamine igasugusel pinnal õigushalduses); ECHR, artiklid 6, 14 (diskrimineerimise keelustamine igasugusel pinnal õigushalduses); FCNM, art. 4(1) („rah­

vusvähemustesse kuuluvatele isikutele õiguse võrdsusele seaduse ees ja seaduse võrdse kaitse” tagamine).

126 Üks 1997–98 aastatel 1530 Ungari politseiniku seas läbi viidud uurimus näitas, et 54 prot­senti nõustusid sellega, et kriminaalsus oli mustlaste identiteedi võtmeelemendiks, 50 protsenti nõustusid väitega, et mustaste kõrge kuritegude määr on seotud mingi genee­tilise määratlusega, 64 protsenti olid arvamusel, et verepilastus oli mustlastele iseloomu­lik tunnus, 88 protsenti uskusid, et oma olemuselt mustlased ei austa eravaldusi ja 74 protsenti uskusid, et elanikkond soovis, et politsei kohtleks mustlasi karmilt. Gy. Csepeli, A. Orkeny, M. Szekelyi, „Szertelen modszerek” („Mittemateriaalsed meetodid”), Szoveggy­ujtemeny a kisebbsegi ugyek rendorsegi kezelesenek tanulmanyozasahoz („Kogumik uuri­maks, kuidas politsei käsitleb vähemustega seotud juhtumeid”) Budapest, 1997, COLPI, lk. 130–173.

127 Kui 20 protsenti mittemustlastest kinnipeetuid esitavad selliseid kaebuseid, siis mustlaste hulgas on see protsent 80. Vaata 2000 Regular Report. Samuti on Euroopa Nõukogu avaldanud „muret [...] tõendite üle, et õigushalduses esinevad tõsised probleemid seoses mustlaste kogukonna ja mittekodanike vastu suunatud diskrimineerimisega. On olemas autoriteetsed raportid selle kohta, et mustlasi hoitakse eeluurimise all kauem ja sage­damini kui mittemustlasi, kuigi süüaluste etnilise päritolu dokumenteerimise keelus­tamine raskendab sellise diskrimineerimise ulatuse hindamist.” Euroopa Nõukogu Rassismi ja Sallimatuse Vastane Euroopa Komisjon, „Second Report on Hungary”, CRI(2000)5, 21. märts 2000, paragrahv 14, tsiteeritud ERRC avalduses ÜRO CERD-le, nr. 51. Vaata ka Ühinenud Rahvaste Piinamisvastane Komitee, Concluding Observations: Hungary, november 1998, avaldavad „muret selle üle, et ebaproportsionaalne arv karis­tust kandvatest kinnipeetutest ja/või vangidest on mustlased”, tsiteeritud „ERRC avalduses ÜRO CERD-le”, lk. 13–14.

128 Euroopa Nõukogu, Rassismi ja Sallimatuse Vastane Euroopa Komisjon, Second Report on the Czech Republic, paragrahv 16, tsiteeritud „ERRC avalduses ÜRO CERD-le”, nr. 47.

129 Tšehhi Sallivuse ja Tsiviilühiskonna Ühingu projekti „Esimese aste” tsitaat B. Bukovska, „Mustlasrahvusest mehed mustades ülikondades: rassism kriminaalõigussüsteemis Tšehhi Vabariigis, ERRC, Mustlaste õigused, nr. 1 2001. Vaata
<http://errc.org/rr_nr1_2001/noteb4.shtml> (18. juuni 2001).

130 Vaata näiteks Inimõiguste Ülddeklaratsioon (1948), art. 3 („igal inimesel on õigus elule, vabadusele ja julgeolekule”); ICCPR, art. 6(1) (õigus elule), art. 7 (keeld „piinamise või...

julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise” vastu), art. 9(1) (inimese õigus „julgeolekule”); ECHR, artiklid 2 (õigus elule), 3 (keeld „piinamise või... julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise” vastu).

131 Vaata ICERD, art. 5(b) (keelustades diskrimineerimise „inimese õiguse kaitsele ja rii­gipoolsele julgeolekule vägivalla või kehaliste vigastuste eest, olenemata sellest, kas selle põhjustajateks on riigiametnikud või mingi grupp või institutsioon” vastu). Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et riikidel lasub „teatud selgelt defineeritud tingimustes positiivne kohustus ... võtta kasutusele tõkestavad tegevuslikud meetmed kaitsmaks isikut, kelle elu on ohus seoses teiste isikute poolse kriminaaltegevusega.” Osman v. United Kingdom, 29 EHRR 245 (1998), paragrahv 115. Vaata ka A. v. United Kingdom, 27 EHRR 611 (1998) (tunnistades riikide positiivset kohustust kasutusele võtta meetmed tag­amaks, et isikud ei kannataks piinamise või ebainimliku või alandava kohtlemise või karis­tuse all, kaasaarvatud üksikute isikute poolne väärkohtlemine); HLR v. France, 26 EHRR 29 (1997) (sama); X & Y v. Netherlands, 8 EHRR 235 (1985) (tunnistades positiivset kohustust kehtestada ja rakendada vägistamise eest kriminaalkaristusi).

132 FCNM, art. 6(2).

133 Kriminaalkoodeksi § 162(2) sätestab: „isikut, kes kasutab teise isiku vastu vägivalda või rikub tema vara tema rahvuse, religiooni või poliitiliste vaadete tõttu, karistatakse kuni kolme aasta pikkuse vabadusekaotusega ja avaliku noomitusega.” Kuid teised kriminaal­seadustiku sätted sätestavad tõsiste kehavigastuste tekitamise eest kuni 15 aasta pikkuse vangistuse ja keskmiste kehavigastuste tekitamise eest kuni 10 aasta pikkuse vangistuse.

134 OSCE rahvusvähemuste ülemkomissar, Report on the Situation of Roma and Sinti in the OSCE area, 2000, lk. 55.

135 Näiteks, Tšehhi Siseministeeriumi ja Justiitsministeeriumi poolt kogutud statistika paigutab sellised kuriteod üldisema kategooria „ekstsentrism” alla ega määratle ohvreid nende etnilise kuuluvuse alusel. Siseministeerium, Report on the situation of public order, inner security and the territory of the Czech Republic in 1998 (1999).

136 Mustlaste vastu suunatud vägivallajuhtumite suurt hulka on dokumenteerinud ka rahvus­vahelised järelvalveorganisatsioonid Bulgaarias, Tšehhi Vabariigis, Ungaris, Rumeenias ja Slovakkias. Vaata „ERRC avaldus ÜRO CERD-le”, august 2000, lk. 19–35 (kirjeldab juhtu­meid ja kokkuvõtlikke aruandeid); Euroopa Komisjon, 2000 Regular Report: Hungary (märgitakse, et „mustlased ja välismaalased” on kõige sagedasemad politsei väärkohtle-mise ohvrid); Euroopa Komisjon, 2000 Regularne Report: Bulgaria („mustlaste vastu suu­

natud vägivald on suurem kui teiste bulgaarlaste vastu suunatud vägivald”); ÜRO Piina­misvastane Komitee, Concluding Observations: Slovakia (11. mai 2001), paragrahv 6(c), infra; ÜRO Piinamisvastane Komitee, Concluding Observations: Czech Republic, 14. mai 2001, paragrahv 8(b), infra. Kõige viimases raportis Ungari kohta, märkis Piinamise Tõke­stamise Komitee „mitmeid väiteid politseipoolsest füüsilisest väärkohtlemisest”, kaasa-arvatud kumminuiadega löömine, rusikatega löömine, jalaga löömine, kõrvakiilude and­mine ja verbaalne vägivald politseinike poolt ning täheldas: „Sellise väärkohtlemise riski­gruppideks näivad olevat eriti välismaisest rahvusest isikud, alaealised ja mustlased.” Euroopa Nõukogu, Piinamise Tõkestamise Komitee, Report on Hungary (29. märts 2001), paragrahv 14.

137 Report of the Third Vilnius Police Commissariat, 18. september 2000; Romani Criss, Mus­tlaste Sotsiaalse Interventsiooni ja Uuringute Keskus, Documenting Reports January- March 2001, lk. 5–6; Bulgaaria Helsingi Komitee, Annual Reports on Human Rights in Bulgaria for 1992–1999.

138 Näiteks viimases raportis Slovakkia kohta avaldas ÜRO Piinamisvastane Komitee „muret” „vihjete osas juhtumitele, kus politsei osales mustlastele ja teistele elanikkonna liikmetele suunatud rünnakutes, samuti ka väidete osas, et politsei ja seadusi elluviivad ametnikud ei suuda pakkuda piisavat kaitset rassilisel pinnal toimuvate rünnakute eest, kui nimetatud gruppe on ähvardanud skinhead’id või muud ekstremistikud grupid.” Samuti avaldas Komitee muret ka „võimude suutmatuse üle teostada kiireid, erapooletuid ja põh­jalikke uurimisi” selliste väidete korral või esitada vastutavatele pooltele süüdistus ja neid karistada. ÜRO Piinamisvastane Komitee, Concluding Observations: Slovakia (11. mai 2001), § 6(c), 6(d). Oma viimases raportis märkis Human Rights Watch, et Bulgaarias on politsei ja kodanikud seotud „karistamatu” mustlaste vastase vägivallaga; Tšehhi Vabariigis „maalib etnilise mustlaste vähemuse vastu suunatud rassiline vägivald murettekitava pildi sellest, kuidas politsei ja õigusorganid ei suvatse uurida ja esitada süüdistusi vihavägivalla osas; Rumeenias „jätkub kuritegude ohvrite, eriti mustlaste, süüdistamine ja neile süüdis­tuste esitamine”; ja Slovakkias „ähvardab skinhead‘ide (rassistlikult meelestatud noored) vägivald ja politsei brutaalsus ning nõrk... täidesaatev tegevus Slovakkia mustlas­vähemust.” Human Rights Watch, World Report 2001, <http://www.hrw.org/wr2k1/ europe/index.html> (13. august 2001).

139 Vaata näiteks „ERRC avaldus ÜRO CERD-le”, lk. 19–20, nr. 36 (kirjeldab 1999. aasta Ban­ska Bystrica ringkonnakohtu otsust Slovakkias ja 1996. aasta Hradec Kralove ringkonna­kohtu otsust Tšehhi Vabariigis).

140 Informatsioon Mustlaste Kultuurikeskuselt, Poola, 2000.

141 Hea mustlashaldja Kesaj Sihtasutus Kosice, „Inimõigused” White Booklet 2000, lk. 8.

142 Velikova v. Bulgaaria, taotlus nr. 41488/98, 18. mai 2000; Assenov and Others v. Bulgaria, taotlus nr. 24760/94, 28. oktoober 1998.

143 ÜRO Piinamisvastane Komitee, Concluding Observations: Czech Republic, 14. mai 2001, § 8(b).

144 ERRC, pressiavaldus, „ERRC kiri Ungari Politsei direktorile”, 23. mai 2001.

145 ERRC, „Racial discrimination and attacks on Roma in Poland”, Mustlaste õigused, nr. 1, 2001. Vaata <http://errc.org/rr_nr1_2001/snap11.shtml> (juurdepääs 14. juuni 2001).

146 M. Pisarova, originaalpealkiri „New gulf devides Roma and police”, Slovak Spectator, 26. märts – 1. aprill 2001, kd. 7, nr. 12.

147 ERRC, „Romani woman in Slovakia dies after beating”, Mustlaste õigused, nr. 3, 2000.

148 Vähemuste õigused on selgelt välja öeldud mitmes rahvusvahelises standardis, kaasaarva­tud ICCPR, art. 27 (tunnistab vähemuste õigusi kultuurile, religioonile ja keelele); ÜRO deklaratsioon isikute, kes kuuluvad rahvuslikku või etnilisse, religioossesse või keelelisse vähemusse, õiguste kohta (edaspidi „ÜRO deklaratsioon”); UNESCO Konventsioon diskri-mineerimise vastu hariduses, art. 5(1)c (tunnistab „rahvuslike vähemuste õigust teostada oma hariduslikke tegevusi”); FCNM; ECHR, art. 14 (keelustab diskrimineerimise muu hul­gas „rahvusliku või sotsiaalse päritolu” põhjal või „seoses rahvusliku vähemusega”); Euroopa Regionaalsete ja Vähemuskeelte Harta (edaspidi „ECRML”); ja OSCE Inimdimen­siooni Konverentsi Kopenhaageni kohtumise dokument (Kopenhaageni dokument). Rati­fitseerimiste osas vaata Lisa A.

149 Näiteks nõutakse FCNM riiklikelt institutsioonidelt ellu viia Konventsiooni sätteid „riik­liku seadusandluse ja vastavate valitsuspoliitikate kaudu”, neile on antud ka „diskreetsuse meede” võimaldamaks neil „arvestada eritingimustega”. Explanatory Report, paragrahvid 11, 13 <http://www.riga.lv/minelres/coe/FC_exr.htm> (juurdepääs 2. mai 2001).

150 Vaata näiteks FCNM, artikkel 3 (1); Kopenhaageni dokument, paragrahv 32; ÜRO deklarat­sioon, artikkel 3(2). Vaata ka The Lund Recommendations on the Effective Participationof National Minorities in Public Life (edaspidi, „The Lund Recommendations”), Etniliste Gruppide Vaheliste Suhete Sihtasutus, juuni 1999, lk. 19. ÜRO Inimõiguste Komitee, „Vähemuste õigused (art. 27), 08/04/94, CCPR üldkommentaar 23. (Üldised kommen­

taarid)” (Viieteistkümnes istungjärk, 1994) paragrahv 5.2: „Etnilise, religioosse või lingvis­tilise vähemuse olemasolu nimetatud riigis ei sõltu riigiorganite otsusest, vaid lähtub objektiivsetest kriteeriumidest.” Vaata ka ÜRO CERD, VIII soovitus 1990 (vähemusõiguse kohta enesemääratlemisele); XXIV soovitus 1999 (üldiste kriteeriumide kohta, mis kehti­vad riigi poolt vähemuste tunnistamises).

151 Report submitted by Slovenia Pursuant to Article 25, Paragraph 1 of the FCNM, Part I, para. 12, november 2000. 1991. aasta põhiseadus (§ 65) sätestab, et mustlaste õigusi tuleb sätestada eraldi seadusega, kuid siiani ei ole sellist seadust olemas.

152 Concluding observations of the Committee on the Elimination of Racial Discrimination: Slovenia. 10. august 2000. A/55/18, paragrahvid 237–251: „Komitee avaldas muret selle üle, et vähemusgrupid nagu näiteks horvaadid, serblased, bosnialased ja mustlased ei saa samal tasemel kaitset kui itaalia ja ungari vähemused ja soovitab, et Sloveenia tagaks vas­tavalt Konventsiooni artiklile 2 teistesse vähemustesse kuuluvate isikute või isikute grup­pide mittediskrimineerimise.” Võib olla, et seda praktikat ei kasutata enam uute passide väljaandmisel 2001. aasta lõpus.

153 „On murettekitav, et riiklik seadusandlus nõuab isiku etnilise kuuluvuse registreerimist tema passi, mis võib mõningate vähemuste liikmed teha kaitsetuks diskrimineerimise vastu isiku päritolu pinnal.” Concluding observations of the Committee on the Elimina­tion of Racial Discrimination: Latvia, 19/08/99, A/54/18, paragrahv 399.

154 Nime, perekonnanime ja etnilise registreerimise muutmise seadus, § 11(1),
<http://www.riga.lv/minelres/NationalLegislation/Latvia/ Latvia_EthnChange_excerpts_English.htm> (juurdepääs 2. mai 2001).

155 FCNM, art 6(1).

156 Vaatamata OSCE HCNM manitsustele mitte piirata definitsiooni „vähemus” „etnilistele eestlastele, kes on Eesti kodanikud” FCNM-i ratifitseerimisel, tegi Eesti avalduse, kus piiras selle rakendamist „kodanikele, keda motiveerib huvi hoida oma kultuurilisi tradit­sioone, religiooni ja keelt”. Vaata REF.HC/1/97 – Kiri Eesti Vabariigi välisministrile, S. Kallas, 28. oktoober 1996, <http://www.osce.org/hcnm/recommendations/estonia/1996/ 41hc17.html> (juurdepääs 15. juuni 2001).

157 Austria ja Saksamaa jätavad ametliku vähemusstaatuse ainult kodanikele. Vaata Austria ja Saksamaa deklaratsioonid FCNM-le, Euroopa Ülemkogu Lepingutalitus. Vaata
<http://conventions.coe.int> (juurdepääs 2. mai 2001). Rida liikmeid, kaasaarvatud

Prantsusmaa ja Kreeka, ei tunnista vähemuste olemasolu ega ole ratifitseerinud FCNM-d. Ühe Komisjoni delegatsiooni ametniku sõnul, kuna EL liikmetel ei ole „ühtset seisukohta” vähemuste defineerimisel, oleks „vastuoluline” nõuda seda kandidaatriikidelt. OSI Ümar­laud, märts 2000.

158 FCNM, art. 10(1); ICCPR art. 19(2); art. 27; ja ECHR art. 10(1).

159 FCNM Art. 10(2). See nõue kehtib „[p]iirkondades, mis on asustatud traditsiooniliselt või suurel hulgal rahvusvähemustesse kuuluvate isikute poolt, juhul kui need isikud seda nõuavad ja kus selline nõue vastab tegelikule vajadusele....”; ECRML, art. 10; Etniliste Gruppide Vaheliste Suhete Sihtasutus, The Oslo Recommendations, veebruar 1998, lk. 27–29.

160 FCNM, art. 11(2).

161 The Oslo Recommendations, lk. 26.

162 FCNM art. 10(3); ECHR, art. 6(3)(a) (kriminaalasjas süüdistatava õigus „olla tema vastu esitatud süüdistuse olemusest ja põhjustest korralikult informeeritud keeles, mida ta peensusteni oskab”); art. 6(3)(e) (õigus „kasutada tasuta tõlgi abi, kui isik ei saa aru või ei valda kohtus kasutatavat keelt”); art. 5(2); ICCPR, artiklid 14(3)(a), 14(3)(f); ECRML art. 9; The Oslo Recommendations (7, 18, 19).

163 Slovakkia seadus rahvusvähemuste keelte kasutamise kohta nr. 184/1999 Coll, vastu võe­tud 10. juulil 1999; Rumeenia avaliku halduse seadus, aprill 2001.

164 Euroopa Komisjon märgib, et „ilmneb, et paljudes piirkondades ei kasuta rahvus­vähemused seoses informatsiooni puudumisega neile seadusega tagatud õigusi. Näiteks ei ole ükski mustlaste küla kasutanud võimalust kasutada mustlaskeelt.” 2000 Regular Report on Slovakia, lk. 20. Slovakkia valitsus on registreerinud 656 küla, kus vähemused moodustavad vähemalt 20 protsenti elanikkonnast, kaasaarvatud 57 küla, kus mustlas­vähemused vastavad sellele kriteeriumile. Valitsusmäärus nr. 221/1999, „Slovakkia Vabari­igi valitsusregulatsioon, mis avaldab linnavalitsuste nimekirja, kus rahvusvähemusse kuuluvad Slovakkia Vabariigi kodanikud moodustavad vähemalt 20 protsenti elanikkon­nast.”

165 Informatsioon Rumeenia ombudsmani kantseleilt, Bukarest, 1. mai 2001.

166 Tšehhi seadus etniliste vähemuste kohta. Heakskiidetud saadikutekoja poolt 23. mail 2001. Vaata RFE/RL Newsline, kd. 5, nr. 100, II osa, 25. mai 2001.

167 Ungari Vähemuste Akt, art. 51(1). „Riik peab tagama tingimused vähemuste keelekasu­tuseks – eraldi seadusega ettenähtud juhtudel.” (2) „Tsiviil- või kriminaalmenetluse käigus või haldusprotseduuridel peavad vastavad protseduurilised aktid tagama emakeele kasu­tuse.”

168 Ungari vähemuste akt, art. 53.

169 7. oktoobri 1999. a. akt poola keele kohta, art. 5.

170 Vähemuste seaduse projekt on väidetavalt olemas olnud aastast 1993.

171 Läti riigikeele seadus, § 5; Eesti keeleseadus, § 2(2).

172 Euroopa Komisjon, Progress Report 2000, lk. 22.

173 Läti keeleseadus, § 10. Seaduse paragrahv 10(2) keelustab selgesõnaliselt kõikide isikute avalduste või kaebuste vastuvõtmise ja nendega tegelemise, kui need ei ole kirjutatud riigikeeles või nendega ei ole kaasas notariaalset tõlget riigikeelde. Seaduse tekst täispikkuses on esitatud aadressil <http://www.riga.lv/minelres/NationalLegislation/Latvia/ Latvia_Language_English.htm> (juurdepääs 2. mai 2001).

174 Rigas Balss (Riia Hääl, venekeelne trükk), 19. märts 2001.

175 Eesti keeleseadus, § 10 ja 11.

176 Sillamäe (95 protsendi ulatuses venekeelne) linnavolikogu nõue kasutada vene keelt ametlikult sisemise töökeelena lükati kaks korda tagasi. Keeleinspektsiooni peadirektori avaldus. V. Poleshchuk, Accession to the European Union and National Intergration in Estonia and Latvia, Tonder, Taani, 7–10. detsember 2000, Flensburg, ECMI veebruar 2001, lk. 17

177 RFE/RL Newsline, „Deputies in Estonian City Seek Equal Status for Russian Language”, kd. 5, nr. 151, II osa, 10. august 2001.

178 Valitsuse arvates „on tegelikkuses mitmed kohaliku valitsuse üksused, kus elanikkonna enamus on immigrantlikku päritolu ja ei [valda] eesti keelt sellest sättest kasu lõiganud ja kasutavad vene keelt sisemise töökeelena paralleelselt ametliku keelega. Selline on olu­kord näiteks Narvas, Kohtla-Järvel ja Sillamäel.” Report Submitted by Estonia Pursuant to Article 25 Paragraph 1 of the FCNM, art. 14 (2).

179 Eesti keeleseadus, § 23 (1).

180 Seoses 2000. aasta Läti keeleseadusega on OSCE eriti kritiseerinud riiklikku regulatsiooni

projekti keelte kasutamisel „ettevõtetes, institutsioonides, tsiviilasutustes ja organisatsioo­nides (kaasaarvatud eraomanduslikud kultuuri- ja usuorganisatsioonid).” OSCE HCNM talitus, Arvamus Läti riigikeele seaduse eelnõu vastavuse kohta rahvusvahelistele standar-ditele, 22. september 1997. 1999. aasta sügisel, kui seaduse eelnõu arutlusel oli, täheldas Komisjon teatud mittevastavusi EL printsiipidele kaupade vaba liikumise osas. Mõned vas­tuväiteid esile kutsuvad seaduse eelnõu sätted parandati või võeti välja.

181 Valitsusregulatsioon nr. 295, vastu võetud 22. augustil 2000.

182 31. augusti 2000. aasta pressiavaldus,
         <http://www.osce.org/news/generate.php3?news_id=985>
(juurdepääs 17. juuni 2001).

183 Sloveenia põhiseadus, § 19; Leedu Vabariigi kriminaalmenetluskoodeks, § 15.

184 Vaata FCNM, art. 14 (2) („Piirkondades, mis on asustatud isikute poolt, kes traditsioon­iliselt või suurearvuliselt kuuluvad rahvusvähemustesse, juhul kui esineb piisav nõudlus, peavad erakonnad proovima tagada, nii palju kui see on nende haridussüsteemi raames võimalik, et nendesse vähemustesse kuuluvatel isikutel oleksid piisavad võimalused vähemuskeele õppimiseks või õpetuse saamiseks antud keeles”). Vaata ka ÜRO deklarat­sioon, art. 4; UNESCO Konventsioon, art. 5; ja Kopenhaageni dokument, paragrahv. 34.

185 FCNM, artikkel 12 (1). Vaata Kopenhaageni dokument, paragrahv 33; ÜRO deklaratsioon, art. 4; FCNM, art. 12.

186 Kopenhaageni dokument, paragrahv 33.

187 FCNM, art. 13.

188 Kopenhaageni dokument, paragrahv 32 (2).

189 Informatsioon Bulgaaria Helsingi Komiteelt.

190 Kalyi Jagi mustlaste vähemuskool Budapestis, Jozsefvarosi kool Budapestis, Gandhi kesk-kool Pecsis ja etniliste mustlaste jaoks mõeldud alternatiivne põhikool Szolnokis on kõik mõeldud mustlaspäritolu õpilaste jaoks.

191 Premysla Pittra algkool Ostravas ja mustlaste ühiskondlik keskkool Kolinis on kaks näidet sellest.

192 Seadus 84/1995, artiklid 122–123.

193 Läti Haridusseaduse üleminekuregulatsioonid, paragrahv 9(3), vastuvõetud 29. oktoobril

1998. Eestis kehtib kõikides keskkoolides nõue õpetada vähemalt 60 protsenti ainetest eesti keeles aastaks 2007/2008. Põhikooli- ja gümnaasiumi seaduse muudatused, RT I 2000, 33, 195.

194 Concluding observations of the Committee on the Elimination of Racial Discrimination: Latvia. 12/04/2001. CERD/C/304/Add.79, paragrahv 18; Concluding observations of the Committee on the Elimination of Racial Discrimination: Estonia. 19/04/2000. CERD/C/ 304/Add.98, paragrahv 12.

195 ICCPR, art. 19 (2); FCNM, artiklid 9 (1) ja (3).

196 Vaata FCNM, art. 9 (4) „erakonnad kehtestavad piisavad meetmed selleks, et kergendada rahvusvähemusse kuuluvate inimeste juurdepääsu meediale”; The Oslo Recommenda­tions, lk. 22–23 „rahvusvähemusel, mis koosneb suurest hulgast liikmetest, peab olema juurdepääs oma osale eetriajast riiklikus raadios ja/või televisioonis, sõltuvalt kõnealuse vähemuse numbrilisest suurusest.”

197 Ungari 1996. aasta raadio- ja televisiooniülekannete seadus.

198 Poola 29. detsembri 1992. aasta ringhäälinguseadus, § 21.2, punktid 9 ja 6 (mitteametlik tõlge).

199 Vaata Tšehhi raadioseadus nr. 484/1991 Coll, muudatustega; Tšehhi televisiooniseadus nr. 483/1991 Coll, muudatustega.

200 Raadio- ja televisiooniseaduse art. 19, paragrahv 5 muudeti 1998. aastal eesmärgiga vähendada mitte-läti keelele lubatud eetriaega 30-lt 25-le protsendile.

201 Eesti keeleseadus, 1995, § 25(4).

202 Vaata K. Erjavec, S. B. Hrvatin, B. Kelbl, We about the Roma,
Avatud Ühiskonna Instituut/MediaWatch, Ljubljana, 2000.

203 G. Bernath,V. Messing: „Vagokepkent, csak nemaban” – Romak a magyarorszagi mediaban („Nagu katkestus, ainult et tummana – mustlased Ungari meedias”), Rahvuslike ja Etniliste Vähemuste Komitee, Budapest, 1998.

204 Poola Rzeczpospolita, näiteks, levitab oma töötajate hulgas Professionaalse Käitumise Koodeksit, mis sisaldab juhist: „[a]jakirjanikud peavad avaldama vanuse, rassilise kuulu­vuse, nahavärvuse, puude, seksuaalse orientatsiooni ainult juhul, kui see omab olulist tähtsust.” Vaata „Zawodowe zasady etyczne dziennikarzy Rzeczpospolitej”, („Rzeczpospo-lita ajakirjanike professionaalsuse printsiibid ”), lk. 1.

205 K. Magdolenova, „When a Slovak goes to Europe, everything is OK. When a Roma goes to Europe it is an international scandal”, Forum, 9. aprill 2001. Oma kõige viimases riiklikus raportis ÜRO CERD-ile tunnistas Sloakkia valitsus, et justiitsministeerium kasutab „statis­tilist informatsioon kuritegevuse kohta”. Slovakkia Vabariigi valitsus, Reports Submitted by State Parties Under Article 9 of the Convention - Third periodic reports of States par­ties due in 1998 Addendum: Slovakia, CERD/C/328/Add.1, 14. detsember 1999, parag­rahv 211. Tõepoolest avaldab justiitsministeerium oma kodulehel joonised, mis esitavad arvud süüdimõistetud mustlaste kohta aastatel 1984–1999. Vaata <http://www.jus­tice.gov.sk/> Arhiiv– Statistika – I. Trestna päevakord (15. märts 2001).

206 24 Chassa, 14. aprill 2000.

207 Monitor, 16. aprill 2000.

208 Trud, 9. november 2000.

209 Evenimentul Zilei, 9. november 2000. Ühe analüüsi kohaselt on Slovakkias mustlaste migratsioon EL riikidesse märkimisväärselt suurendanud mustlasi puudutavate uudiste avaldamist Slovakkia meedias, millest paljud süüdistavad mustlasi EL liikmesriikides keht­estatud viisapiirangute pärast. Slovakkia Helsingi Komitee / B. Benkovi, L. Vakulova, „Obraz Roma vo vybranych slovenskych medi” („Pilt mustlastest valitud meedias”), 1. juuni 1998–31. mai 1999, Bratislava 2000.

210 Seonduvate õiguste üldise arutelu osas vaata „The Lund Recommendations on the Effec­tive Participation of National Minorities in Public Life”, Etniliste Gruppide Vaheliste Suhete Sihtasutus, juuni 1999.

211 Kopenhaageni dokument, paragrahv 35.

212 ÜRO deklaratsioon, art. 2, paragrahvid 2, 3.

213 FCNM, art. 15.

214 ICERD, art. 5(c).

215 ICCPR, art. 25.

216 Sloveenia kehtestab õigusnormid parlamentaarse esindatuse tagamiseks ainult oma ungari ja itaalia vähemustele. Ungari seadusandlus kehtestab õigusliku võimaluse parlam­entaarse esindatuse tagamiseks vähemusgruppidele, kuid vajalikku rakenduslikku seadus-andlust ei ole vastu võetud. Vaata Sloveenia põhiseadus, § 64. Ungari rahvuslike ja etni-liste vähemuste õiguste seadus LXXVII, 1993.

217 Rahvuslike ja etniliste vähemuste õiguste seadus LXXVII , 1993.

218 B. Berkes, „Erotlennek mutatkoznak a cigany onkormanyzatok” (Mustlaste vähemuse omavalitsused näivad olevat võimetud”), Nepszabadsag, 26. juuli 2001, lk. 5.

219 Juurdepääsul peaaegu kõikidele avalikele teenustele ja kaupadele on vajalik „kodakond­suskaardi” omamine; mõningad isikud on väitnud, et mustlastel on kergem saada passi maalt lahkumiseks kui kodakondsuskaarti. Slovakkia ministrite kabinet kiitis 23. mail 2001. a. heaks meetmed, mis olid mõeldud tingimuste karmistamiseks passide väljas­tamisel „isikutele, keda kahtlustatakse püüdes emigreeruda”. RFE/RL Newsline kd. 5, nr. 99, II osa, 24. mai 2001.

220 Näiteks Riias, kus muulased moodustavad üle poole elanikkonnast, kuuluvad ainult kaheksa 60 saadikust vähemusse ning mitte ükski venekeelne isik ei tööta vastutaval kohal. Vaata „Report on Latvia”.

221 Märtsis 1999 registreeris Euroopa Inimõiguste Kohus Läti kodaniku avalduse, kelle nimi kustutati 1998. aasta parlamendivalimiste kandidaatide nimekirjast peale seda, kui riiklik keeleinspektor kuulutas tema läti keele oskuse ebapiisavaks, vaatamata sellele, et ta oli esitanud Keskvalimiskomisjonile nõutava sertifikaadi oma kandidatuuri registreerides. ECHR kohtuasi nr. 46726/99.

222 Vaata <http://www.nc.ee/english/>, Põhiseaduslik otsus 3-4-1-7-98 (13. august 2001).

223 Näiteks avaldas Baltiriikide Nõukogu volinik Ole Espersen arvamust, et Eesti seadusand­lus „näib võimaldavat kandidaatide eelvalimist, mis piirab nii kodanike õigust kandidee-rida kui ka valimiskogu õigust hääletada selle poolt, keda nad soovivad”. The Annual Report of the Commissioner of the CBSS, 1998 juuni –1999 juuni, lk. 62.

224 Slovakkia valitsus, Resolution No. 294-2000 from May 3, 2000, on the Elaboration of the Government Strategy for Addressing Problems of the Romani National Minority into a Package of Concrete Measures for year 2000 - Stage II, 2000, p. 3: „Valitsus ... instrueerib ministreid ja regionaalsete riiklike haldustalituste juhte ... (B.1) tagamaks üksikasjalise strateegia II elluviimine ja … täievolilist saadikut … (B.2) koordineerimaks üksikasjalise strateegia II (B.3) täitmist, et välja töötada informatsioon ... strateegia elluviimiseks ... ja ... (B.4.) mobiliseerimaks mustlaste assotsiatsioonid, mustlaste algatused ja mustlaste valit­susvälised organisatsioonid üksikasjalise strateegia II elluviimiseks.”

225 Informatsioon täievolilise saadiku kantseleilt, Bratislava, 2. märts 2001.

226 OSI Ümarlaud, Praha, märts 2001.

227 Rumeenia valitsus, „Strategy for Improving the Roma Situation”, korraldus 25. aprillist 2001.

228 Heakskiidetud 14. märtsil 2000, <http://www.riik.ee/saks/ikomisjon/programme.htm> (juurdepääs 13. august 2001).

229 Eestis tegutseb Õiguskantsleri Büroo, mis täidab mõningaid ombudsmani funktsioone, nagu seda teeb ka Läti Riiklik Inimõiguste Büroo”. Vaata Eesti õiguskantsleri seadus, vastu võetud 5. veebruaril 1999 (RT* I, 1999, 29, 406), jõustus 1. juunil 1999; ja Läti valitsus-regulatsioon nr. 204 „Riikliku inimõiguste büroo kohta”.

230 Poola „kodanike õiguste ombudsman” on organiseerinud kohtumisi rahvuslike mustlaste gruppidega ja pööranud tähelepanu nende olukorrale. Igal aastal laekub talle vähemus­telt 30-50 kaebust, millest suurema osa saadavad mustlastelt. Leedus on olemas viie ombudsmani süsteem, kuid mustlaste esindajad väidavad, et neile ei ole selliste ombuds­manide tegevus teada. OSI Ümarlaud, Vilnius, märts 2001. Sloveenia inimõiguste ombudsmani viimase nelja aasta aruandes esineb ainult üks viide mustlasvähemusele, mis räägib nende õigusest esitada taotlusi. Vaata Annual Report 1999 (The Fifth Annual Report – Abbreviated Version), Sloveenia Vabariik, inimõiguste ombudsman, mai 2000, lk. 33. <http://www.varuh-rs.si/slike/annrep99.pdf> (juurdepääs 3. mai 2001). Kõigi nelja raporti kohta vaata <http://www.varuh-rs.si/> (juurdepääs 3. mai 2001).

231 Rahvuslike ja etniliste vähemuste õiguste seadus LXXVII, 1993.

232 Valitsusresolutsioon nr 34/1997 (VIII.30); muudetud valitsusresolutsiooniga 1047/1999.

233 Täpsemalt vaata „Report on Hungary”.

234 B. Berkes, „Luxusgettok putrisorok helyett” („Luksuslikud getod hüttide rea asemel”), Nepszabadsag, 5. juuni 2001, lk. 8.

235 2000. aastal Ungari vähemuste ombudsmanile laekunud 431-st kaebusest oli 291 esitatud mustlaste poolt. 1999. aastal oli see arv 262 439-st ja 1998. aastal 281 409-st. Vaata Reports on the Activity of the Minorities Ombudsman for 1998, 1999, and 2000, Vähemuste ombudsmani kantselei, Budapest, 2000.

236 Ungari ombudsmani staatus, õigused ja kohustused on kindlaks määratud tsiviilõiguste parlamentaarse voliniku seaduses LIX, 1993.

237 Human Rights Watch, HRW World Report 2001, lk. 298.

238 31 protsenti etnilistest venelastest, keda 2000. aastal läbiviidud uurimuse käigus küsitleti, olid arvamusel, et neid on viimase 3 aasta jooksul diskrimineeritud, 36 protsenti mitte-lät­lastest nimetasid keelt nende õiguste rikkumise põhjuseks. Human Rights, Baltic Data House’i ülevaade 1999 detsember – 2000 jaanuar.

239 Näiteks Bulgaarias 1997. aastal võimul olnud valitsuse ajal oli väidetavalt „ainus mustlaste grupp, mis võeti vastu Sotsiaalsete ja Demograafilike Küsimuste Riikliku Nõukogu liik­meks Sotsialistlik Mustlaste Konföderatsioon”, samal ajal kui praegune valitsus on „soosinud ja isegi aidanud sotsiaalnõukogu ‘Kupate’ [mustlaste valitsusväline organisat­sioon] asutamisel.” Vaata “Report on Bulgaria”.

240 Programmi jaoks eraldati 1998. aastal üks miljon eurot ja 1999. aastal pool miljonit eurot. Täpsemalt vaata “Report on Latvia”.

241 Vaata 2000 Regular Report on Lithuania.

242 Informatsioon I.R. Kezmarokilt, 13. märts 2001.

 

Rahvusvähemuste kaitse Eestis

I.    Juhtkokkuvõte

Viimastel aastatel on Eesti valitsus reageerinud EL ja teiste rahvusvaheliste institutsioonide konstruktiivsele survele rakendades meetmeid venekeelse vähemuse integreerimiseks.¹ Senini suuri edusamme saavutamata kitsendab kodakondsusele piiratud juurdepääsu pärand jätkuvalt paljude venekeelsete inimeste õigusi ja võimalusi.

Eesti ametiorganid on suuremalt jaolt loobunud oma etnotsentrilisest toonist, mis üheksakümnendate alguses avalikes aruteludes domineeris. Haridust, keelt ja välismaalaste staatust puudutavatesse seadusesse tehtud paran­dused on pälvinud Euroopa Julgeoleku ja Koostööorganisatsiooni ning Euroopa Komisjoni heakskiidu. Vastupidiselt algselt planeeritule, ei lõpetata teise astme venekeelse hariduse pakkumist täielikult. Nüüd peavad piiravad keelenõuded tööhõives demonstreerima „õigustatud avalikku huvi”, mis toe­taks nende rakendamist. Samuti on Riigikohus kuulutanud diskrimineeriva „sisserände piirarvu”, mis on oluliselt piiranud elamislubade kohta laekuvate avalduste arvu, osaliselt põhiseaduse vastaseks. Kodakondsus- ja Migratsioo­niametit on tugevdatud, et see saaks avaldustega efektiivsemalt tegeleda ning suuresti vene keelt kõneleval Ida-Virumaal on avatud ombudsmani harukon­tor. Lõpuks on Euroopa Komisjoni ja teiste valju kiiduavalduse saatel alus­tatud valitsuse „integratsiooniprogrammiga” ja mõnedes valdkondades pakutud sellele ka rahastamist.

Seega on vähe kahtlust selles, et EL liitumisprotsess on olnud ja on jätkuvalt jõuks, mis parandab Eesti vähemuste olukorda. Paljud hiljuti sisseviidud juriidilised parandused, nagu näiteks need, mis kergendavad kodakondsuse saamist kodumaad mitteomavatel lastel ja invaliididel, on oma alguse saanud Komisjoni tähelepanekutest.² Oma regulaarsetes aruannetes on Komisjon avaldanud muret selle üle, et Eesti juriidilised sätted, mis reguleerivad koda­kondsus- ja keeleküsimusi, võivad töötada etniliste eestlaste huvides. Komis­jon suhtub kriitiliselt valimisseadustesse, on ettevaatlik keeleseaduste suhtes ning nõuab tungivalt, et valitsus annaks oma panuse integratsioonipro­grammi.

Sellele vaatamata on Komisjoni ja laiema rahvusvahelise kogukonna jõupin­gutused siiani ebapiisavateks osutunud tagamaks Eesti suurele venekeelsele elanikkonnale tegelikkuses täielikke vähemusõigusi. Vähe on kritiseeritud vähemuskeelte mittekasutamist avalikel viitadel, seda isegi peamiselt etniliste venelaste poolt asustatud piirkondades, olgugi et see on selgelt vastuolus rahvusvaheliste standarditega ja tekitab suuri raskusi vähese eesti keele oskusega elanikele, eriti vanematele inimestele. Vähemusõiguste vaatenur­gast näib Komisjoni mure vähemuspoliitika osas selle üle, et Eesti peaks „tegelema mittekodanike integratsiooniga laiendades peamiselt eesti keelt mittekõnelevatele isikutele [eesti] keeleõppeprogramme”, olevat tagasihoid­lik.

Suurem osa venekeelsest elanikkonnast jääb kodakondsuseta, Eesti on piiranud arvukate õiguste ja kaitsemehhanismide kehtivust ainult kodanikele, kaasaarvatud Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni sätted rah­vusvähemuste kaitseks. Kõige hilisemad parandused, mis keeleseadusesse sisse viidi, kehtestavad piirangud eesti keelt mittekõnelevatele inimestele erasektori tööhõive valdkonnas. Venekeelse hariduse vähendamine alates 2007. aastast on venekeelsetele elanikele selgelt ähvardav. 2001. aasta juunis maalt väljasaatmist reguleerivatesse seadustesse sisseviidud parandused näi­vad avaldavat veelgi suuremat survet 30 000 – 80 000 „illegaalsele välis­maalasele” – peamiselt venekeelsed kõnelevad inimesed, kes ei saa midagi teha oma staatuse muutmiseks – kas riigist lahkuda või maksta tõkestavalt kõrgeid trahve. Mittekodanike arvus ei ole lähitulevikus olulist vähenemist ette näha. Ja integratsiooniprogramm koos selle taga oleva rahvusvahelise toetusega ei lahenda Eesti vähemuste muresid täielikult.

Samuti ka vastuvõetud valitsemiskord, mis võimaldab teatud mittekodanikel kohalikel valimistel hääletada, ei tegele jätkuvate diskrimineerivate kee­lenõuetega, mis ei luba kandidaatidel kandideerida, kui nad ei ole võimelised demonstreerima eesti keele valdamist piisaval tasemel. Lühidalt öeldes on Eesti seadusandliku raamistiku aspektid jätkuvalt venekeelsele ela­nikkonnale diskrimineerivad.

Hetkel on „integratsioon” Eesti riigi vähemuste suhtes läbiviidava poliitika juhtprintsiibiks. Integratsiooniprogramm vaatleb eesti keele õpetamist – nii koolides kui täiskasvanutele – kui prioriteetset tegevust. Siiani on kaks selle neljast alaprogrammist, mis tegelevad eesti keele õpetamisega, pälvinud tun­duvalt rohkem tähelepanu, planeerimist ja finantseerimist.⁴ 49,1 miljonit krooni maksev Phare programm, mis on samuti väljatöötatud integratsiooni­programmi toetuseks, on suunatud spetsiaalselt eesti keele õpetamisele.⁵ Teised alaprogrammid, mis on suunatud „sotsiaalsele kompetentsusele” ja „etniliste vähemuste haridusele ja kultuurile”, on pälvinud vähem tähelepanu.

Olgugi, et ilmselgelt tähtis, ei suuda titulaarse keele õpetamine iseenesest kindlustada austust ja kaitset Eesti venekeelsetele vähemustele, teatud tingimustes võib see isegi moondada meetmeid, mis praktikas vähemusõi­gusi piiravad.⁶

Muud valdkonnad, mis tähelepanu vajaksid, hõlmavad funktsionaalse jurii­dilise raamistiku loomist kaitseks rassilise ja etnilise diskrimineerimise vastu – mis hetkel Eestis puudub. Jõupingutused tuleb suunata ka Eesti tuhandete mittekodanike juriidilise staatuse muutmiseks. Integratsiooniprotsessi edenedes tuleb kindlustada Eesti venekeelse elanikkonna õigused, inter alia nende keele ja kultuuri säilitamiseks. Võimaluste loomine vähemusorganisat­sioonide ja -esindajate osalemiseks valitsusprogrammide koostamisel ja ellu­viimisel annaks signaali selle kohta, et Eesti vähemused ei ole mitte ainult integratsiooni objektid, vaid ühise ühiskondliku projekti partnerid.

II.  Tagapõhi

Rõhuasetus integratsioonile riiklikus poliitikas ja Euroopa Komisjoni aruan­netes rõhutab suhteliselt suurt eraldatust etniliste kogukondade vahel Eestis – mida üks Eesti sotsioloog on nimetanud „kaheks ühiskonnaks ühes riigis.”⁷ Viimase kümnendi jooksul on selline etniline jagunemine olnud tihedalt seo­tud ja läbipõimunud kodakondsusküsimusega. Valitsuse lähenemine mitte­kodanike juurdepääsule ühelt poolt kodakondsusele ja teiselt poolt legaalsele staatusele ilma kodakondsuseta, kaasaarvatud alaline ja ajutine elamisluba, on olulisel määral kujundanud rahvusvähemuste kaitsepoliitikat.

Juurdepääs kodakondsusele

Elanikkonna seadusandlik jaotus pärines 1938. aasta kodakondsusseaduse iseseisvusjärgsest ennistamisest,⁸ eesmärgiga tagada „Eesti Vabariigi järjekest­vusest rahvusvahelise seaduse subjektina.”⁹ See jättis koheselt enamuse venekeelsest vähemusest ilma õigusest kodakondsusele.¹⁰ Ühe Eesti õpet­lase sõnu kasutades „oli see soov saavutada või vähemalt jõuda lähedale etnilisele puhtusele, [...] mitte arvestamine juriidilise järjepidevusega, mis viis sellisele lähenemisele kodakondsusküsimuses Eestis.”¹¹

Kümme aastat hiljem on Eesti ühiskond jaotatud vastavalt etnilisusele ja jurii-dilisele staatusele. 2000. aasta 1. jaanuari seisuga moodustasid etnilised mitte-eestlased üle kolmandiku Eesti elanikkonnast, mis ulatus 1,3 – 1,4 mil­jonini.¹² Tervelt 28 protsenti Eesti elanikest moodustavad etnilised vene­lased.¹³ Umbkaudu 21 protsendil Eesti elanikkonnast puudub siiani kodakondsus¹⁴ ning sellest kontingendist suurema osa moodustavad vene­keelsed vähemused. Hetkel on ligikaudu 275 000 isikut, kaasaarvatud 62 protsenti vähemuselanikkonnast, ilma Eesti kodakondsuseta. Mõned nend­est isikutest on teise riigi kodanikud, samal ajal kui umbes 175 000 (kaasa-arvatud 43 protsenti Eesti vähemustest) on ilma kodakondsuseta.¹⁵

Eesti seadused viitavad harva otse rahvusele (ehkki teatud seadused teevad vahet „Eesti kodanike” ja „eestlaste” vahel). Sellele vaatamata on hulk piiran­guid kodakondsuse ja keele osas tekitanud efekti, mis jätab venekeelsed vähemused Eesti seaduste raames ilma võrdsest kohtlemisest.¹⁶ Vastavalt Euroopa Nõukogu Rassismi ja Sallimatuse Vastu Võitlemise Euroopa Komis­jonile (European Commission against Racism and Intolerance - ECRI) „on paljud vähemusgruppidega seotud probleemid, millega Eesti praegu silmitsi seisab, ühel või teisel viisil seotud kodakondsusküsimusega.”¹⁷

 

Tabel 1	Eesti residentide ja kodanike etniline koosseis [%]
	Residendid (2000)	Kodanikud (1999)
Eestlased	65,27	81
Venelased	28,07	14
Ukrainlased	2,53	1
Muud	4,13	4

 

       ALLIKAD:
       Eesti Vabariigi Statistikaamet; Kodakondsus- ja Migratsiooniamet ¹⁸

Uus kodakondsusseadus, mis jõustus 1995. aastal, nõudis lisaks olemasole­vatele resideerimisnõuetele ja eesti keele oskusele kodanikeks pürgivatelt isikutelt põhiseaduse ja kodakondsusseaduse tundmise demonstreerimist.¹⁹ See näib olevat põhjustanud kohese naturalisatsiooniprotsessi aeglustumise, 22 773-lt 1995–96. aastal 8124-le 1996–97. aastal.²⁰ Vahemikus 1992 – 2000 said naturalisatsiooni käigus kodakondsuse kokku umbes 114 000 isikut.²¹

Aeglane tempo ei näi tulenevat mittekodanike vastuseisust oma staatuse muutmisele. 1996. aasta ülevaate kohaselt väljendas ainult seitse protsenti kodakondsuseta isikutest (ja 30 protsenti Vene kodanikest) huvi puudumist taotlemiseks.²² Siiski on mittekodanike kahtlused eesti keele oskuse osas tõkestavaks teguriks.²³ Uuringud näitavad, et „50–70 protsenti kodakondsust mitteomavatest täiskasvanutest ei suuda enda arvates keelenõudeid täita.”²⁴ UNDP märgib, et olemasolevad naturalisatsioonimudelid „välistavad koda­kondsuseta isikute arvu olulise vähenemise lähema 15–20 aasta jooksul.”²⁵ Sellele vaatamata on võimulolev valitsus kinnitanud, et kodakondsus- ja migratsioonipoliitika jääb lähitulevikus muutumatuks.²⁶

Juurdepääs õiguslikule staatusele, kaasaarvatud alaline ja ajutine elukoht

Vähemuste kaitsepoliitika seisukohast on samasuguse tähtsusega kodakond­sust mittetaotlevate või kodakondsust mittesaavate mittekodanike võime kindlustada muid õigusliku staatuse vorme, kaasaarvatud alalised ja tähtajalised elamisload.

1993. aasta Välismaalaste seadus tagab juriidilise staatuse paljudele Eesti mit­tekodanikele, keda seadus nimetab „välismaalasteks”, ning reguleerib alaliste ja tähtajaliste elamislubade väljastamist.²⁷ Mõned venekeelsed inimesed on kurtnud, et see seadus ja selle rakendamine mitmel viisil pigem raskendavad kui soodustavad juurdepääsu elukoha saamisele.

Samas toob seadus välja rea tingimusi, mis takistavad elamisloa saamist, kasutades sõnastust, mis jätab ruumi ka subjektiivseks tõlgenduseks.²⁸ Seadusega kehtestati tähtajad nii tähtajaliste elamislubade taotlemiseks (12. juuli 1995, pikendades algset 1994. aasta tähtaega)²⁹ kui ka jaatava vastuse puhul alaliste elamislubade taotlemiseks kolme aasta pärast. See sundis taot­lejaid läbi tegema raske ja korduva bürokraatliku protsessi, samal ajal kui Kodakondsus– ja Migratsiooniamet püüdis toime tulla suure nõudlusega, mille tingisid just need klauslid. Protsess oli Eesti mittekodanikest elanikele ka finantsiliselt väga kulukas.³⁰

Lisaks sellele kehtestas seadus elamislubade taotlejatele aastase „sisserände piirarvu” (ei kehti nõukogudeaegsetele asunikele), mis ei tohi ületada 0,05 protsenti „alalisest elanikkonnast.”³¹ Algselt vabastati etnilised eestlased sellest kvoodist ning vastavaid vabastusi laiendati ka EL liikmesriikide ja teatud teiste riikide kodanikele, kuid mitte Venemaale.³² Nende valikuliste vabas­tuste selgelt diskrimineerivat iseloomu on kritiseerinud EL Rassilise Diskrimineerimise Kaotamise Komitee (CERD) ja Euroopa Komisjon.³³ 2000. aasta aprillis sisseviidud väike muudatus vabastas kvoodist teatud tingimustel kindlaksmääratud kategooriad, nagu näiteks Eesti kodanike abikaasad ja lastega abielupaarid. Sellele vaatamata otsustas Riigikohus 18. mail 2000, et antud kvoot rikub perekonnaõigust nagu see on esitatud Eesti Vabariigi põhiseaduses ja ka Euroopa Inimõiguste Konventsioonis (ECHR).³⁴ Sellest alates ei ole kvooti perekonna taasühinemisel kasutatud, kuid ei ole esinenud ka mingeid muid initsiatiive selle muutmiseks või tühistamiseks.

Osaliselt ametlike seaduslike tagatiste kindlustamise keerukuse tõttu puudub Eestis 30 000–80 000 mittekodanikul õiguslik staatus.³⁵ Neil isikutel – keda valitsus nimetab „illegaalseteks välismaalasteks”³⁶ – puudub igasugune kaitse. Nende olukorra on nüüdseks veelgi halvemaks muutnud 2001. aasta juunis maalt lahkumise kohustuse ja sissesõiduviisast keeldumise seadusesse sisse viidud muudatused, mis annavad teatud priviligeeritud gruppi­dele aega üheksakümmend päeva oma staatuse muutmiseks või vastasel juhul ähvardab neid kõrgete trahvide oht („sunniraha”). Üldjuhul võtab regularisatsiooniprotseduur aga aega vähemalt ühe aasta.³⁷ Seega, antud sea-dusandluse raames ei ole suurel hulgal illegaalsetel välismaalastel mingit või­malust oma staatuse muutmiseks ja neid ähvardab riigist väljasaatmine.

Pikk tee integratsioonini

Alates üheksakümnendate keskpaigast võib meedias täheldada aeglast suhtu­mise muutumist. Sel ajal, lähtudes ajavahemiku 1991-1996 ajalehtede ülevaa­detest, muutis riigi taastamise printsiip sotsiaalselt „enne formaalselt täiesti legitiimsed (ehkki mittearmastatud) ja täisväärtuslikud ühiskonna liikmed ... mittelegitiimseteks ja mittetäisväärtuslikeks riigialamateks.”³⁸ Uurimus viitas „etno-tsentrismi normaliseerumisele” Eesti meedias antud ajavahemikul, mis küsitlustes ilmnenult kujutas venekeelseid inimesi (ja venelasi) pidevalt sün­nipärase ohuna eestlastele, olenemata nende tegelikest tegevustest või käitu­misest, samal ajal kui eestlasi kujutati ajaloo süütute ohvritena.³⁹

Sellest ajast alates on EL liitumisprotsess ja integratsiooniprogrammi rakendamine 1998. aastal soodustanud enam „integratsioonile orienteeritud” arutelu Eesti ametnike ja pressiasutuste vahel, mille algatajateks on tihti olnud integratsioonipoliitika eest vastutajad ja teadlased. Arutelud meedias on järk-järgult suunanud oma tähelepanu mitte-eestlaste ohult nende jõupingutustele integratsioonis.⁴⁰ Venekeelsed televisioonisaated toetavad integratsiooni.⁴¹

Sellele vaatamata näitavad küsitlused, et hetkel valitsevad Eesti etniliste grup­pide vahel lõhed nende suhtumises riigi edasisesse arengusse ja integrat­siooni olemusse.⁴² Muulastele on kõige olulisem „sallivus”, samal ajal kui eestlaste jaoks on olulisem eesti keele kindlustamine. Ainult seitse protsenti eestlastest loeb „muulaste osalemist ühises kultuurielus” oluliseks. Arusaa­davalt on „vastavus EL normidele” eestlastele suurema tähtsusega kui muu­lastele. Valitsuse arvates „tuleb arvestada mitmekultuurilise Eesti erineva tähendusega eestlastele. Eestlaste arvates saab selline ühiskond tekkida ainult eesti keele oskuse ja eesti kultuuri tundmise baasil.”

Vaatlejad on märkinud, kuidas Eesti pressis jätkuvalt „mitte-eestlaste ja eest­laste eraldavatest barjääridest  rõhutatakse [...] lojaalsuse(tuse) küsimust ning riigikeele oskamatust.”⁴³ Mõningad Eesti poliitikud kasutasid venevas­tast retoorikat veel ka 1999. aasta valimiste ajal. Üks kandidaat märkis, et „kolonistid peavad tundma, et maa nende all kõigub, et neil oleks Eestis või­malikult ebamugav ...”.⁴⁴ Sellele avaldusele ei järgnenud mingit ametlikku reageeringut.

23. augustil 2000. aastal nentis siseministeeriumi välismaalaste osakonna direktor suurimas päevalehes „Postimees”, et riik peaks toetama 50 000 inimese repatrieerimist Vene Föderatsiooni, kuna „mõtestatud majandus- ja sotsiaalpoliitika eeldab suhteliselt homogeenset ühiskonda.” Hiljem tegi minister avalduse, kus märkis, et hr. Valge seisukoht ei väljendanud riiklikku poliitikat.

III. Rahvusvähemuste kaitse: seadus ja praktika

Eesti osaleb suures hulgas rahvusvahelistes lepingutes, mille eesmärgiks on võitlus rassilise ja etnilise diskrimineerimisega.⁴⁵ Veelgi enam, põhiseaduse kohaselt „juhul kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid.”⁴⁶ Kuid rida rahvusvahelisi leppeid, mis puudutavad teatud kindlaid probleeme Eestis – massiline kodakondsuse mitteomamine, vähemuste haridus ja vähemuskeelte kasutamine – on alla kirjutamata.⁴⁷

Eestis puudub üldine diskrimineerimisvastane seadusandlus ning põhjaliku­mad diskrimineerimisalased sätted tsiviil- ja haldusseadustikus. Eesti põhiseadus sisaldab diskrimineerimist keelustavaid sätteid, määrates kind­laks, et „Põhiseaduses loetletud õigused, vabadused ja kohustused on võrd­selt nii Eesti kodanikel kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel”⁴⁸ ning et „kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usu­tunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi ja muude asjaolude tõttu.”⁴⁹ Mittediskrimineerimist reguleerivad sätted on esitatud Töölepingu seaduses ja Vähemusrahvuse kultuuriauto­noomia seaduses.⁵¹

Kriminaalkoodeks keelustab „üksikisiku õiguste otsese või kaudse kitsendamise või talle otseste või kaudsete eeliste kehtestamise eest olenevalt tema rahvusest, rassist, nahavärvusest, soost, keelest …”.⁵² On esinenud ainult üks juhtum, kus antud sätet on kasutatud.⁵³

Puudub süsteem vähemuste vastu suunatud vägivalla ja diskrimineerimisjuh­tude järelvalveks ja registreerimiseks.

 

Rakendamine

Rassiline diskrimineerimine on üldjuhul Eestis tundmatu. Kohtud ei viita rassilistele põhjendustele ja riiklikud võimuorganid ei tee mingeid jõupingu­tusi olemasolevate sätete jälgimiseks või kehtestamiseks. Võimuorganites ei ole registreeritud informatsiooni etnilise kuuluvuse kohta üheski valdkon­nas, kus see võiks olla olulise tähtsusega vähemusõiguste rikkumiste regist­reerimiseks. Riigiorganite, nagu näiteks õiguskantsler (Eesti ombudsman)⁵⁴ ja Riiklik Tööinspektsioon, raportid väljendavad sarnast lähenemist.⁵⁵ Pool­ametlikus Eesti Inimõiguste Instituudi 1999. aasta aruandes ei leidu rahvus­likele vähemustele pühendatud peatükis ühtegi viidet venekeelsete isikute vastase diskrimineerimise kohta. Aruandes seisab, et „[...] erinevad keeled, kultuurid, usk, poliitilised tõekspidamised ja väärtushinnangud ei ole paraku rikastanud Eesti ühiskonda, vaid senini soodustanud barjääride teket.”⁵⁶ Aruandes seisab veel, et „vene keelele eriseisundi andmine oleks aga mitte-vene rahvusvähemuste diskrimineerimine ja tähendaks nende suhtes nõu­kogude venestamispoliitika jätkamist.”

Üldine seisukoht on, et diskrimineerimine ja rassism ei ole Eestis probleemiks, seega ei ole vajalik ka mingite erimeetmete kasutuselevõtt. Välisminister Toomas Hendrik Ilves nentis oma vastuses parlamendile võimalike Rassilise Võrdsuse Direktiivist johtuvate Eesti poolsete sammude kohta: „Ma usun, et Eestis on piisavalt garantiisid diskrimineerimise vastu töökohal rah­vusliku või rassilise kuuluvuse põhjal.”⁵⁷ Eesti parlamendi liige ja Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (PACE) Eesti delegatsiooni esinaine pr. Kristiina Ojuland ütles hiljuti, et „Eestis on rajatud mitmeid tähtsaid institut­sioone soodustamaks võrdsust õiguste osas ja kaitsmaks kodanikke diskrimi­neerimise eest [...] Võimaliku diskrimineerimise alla sattuvatel isikute gruppidel on suhteliselt kerge juurdepääs meediale ja neil on võimalik tõm­mata oma probleemidele avalikkuse tähelepanu.”⁵⁸

Seega ei ole ka üllatav, et statistika rahvuslikul baasil ja vähemusõiguste dis­krimineerimise kohta üldjuhul puudub. Hiljutises ÜRO CERD aruandes nõuti riikidelt informatsiooni mitme valdkonna kohta, kaasaarvatud karis­tused, mis on kaasnenud rassilise diskrimineerimisega seotud juhtumitega ja jaotus rahvusliku päritolu kaupa juurdepääsul naturalisatsioonile nagu ka „keskharidusele, tööhõivele, meditsiiniabile ja eluasemele.”⁵⁹ Hiljutise Euroopa Liidu „Rassilise Võrdsuse Direktiivi” vastuvõtmise valguses näib laialdasemate võrdlusmehhanismide kasutamine vajalikuna – tihedam koostöö Euroopaga nõuab lõppkokkuvõttes parimat statistikat vähemusõi­guste ja mittediskrimineerimise printsiibi jälgimiseks.

Ametliku statistika puudumisel väljendavad paljud erinevate kontrollorgani­satsioonide, nii kodu- kui välismaiste, aruanded tõsist muret Eesti mitteko­danike üle.⁶⁰ Sõltumatu kohalik valitsusväline organisatsioon, Inimõiguste Teabekeskus (LICHR)⁶¹ seevastu registreeris aastal 2000 kaebusi ja abi­palveid 473-lt etniliselt venelaselt (1999. aastal 295). Nendes avaldustes re-gistreeriti 136 (1999. aastal 47) rikkumist, millest 76 on jõudnud kohtusse (45 edukat hagi 1999. aastal).

 

Tabel 2	LICHR-s registreeritud väidetavad inimõiguste rikkumised
Rikkumise liik	Etnilised venelased/ Kokku 2000. aastal	Etnilise venelased/ Kokku 1999. aastal
Kodakondsus/kodakondsusetus	7/14	5/6
Liikumisvabadus ja elukoha valiku vabadus	46/86	18/29
Välismaalaste kaitse omavolilise väljasaatmise eest	2/9	2/3
Õigused perekonnale ja eraelule	78/120	22/32
Avalikud õigused, kaasaarvatud juurdepääs avalikele teenustele	1/1	/
Etniliste või keelevähemuste eriõigused	2/3	/

 

 

ALLIKAS:                   Inimõiguste Teabekeskus, 2001

1.         Identiteet

Kuigi Eesti seaduses ei esine rahvusliku identifitseerimise kohta mingeid eri­lisi piiranguid,⁶² on rahvusvähemuste kaitse piiratud kodanikele.⁶³ Seega jätab Eesti suure osa (62 protsenti) oma vähemuselanikkonnast ilma nende vähemusstaatusega seonduvast seaduslikust kaitsest. Nii OSCE rahvus­vähemuste ülemkomissar kui ÜRO CERD on väljendanud muret vähemuskaitse sellise tõkestava piirangu pärast.⁶⁴

Vähemusrahvuste kultuuriautonoomia seadus lubab tunnustatud vähemusel rajada kultuurilisi omavalitsusi kasutamaks oma põhiseaduslikke õigusi kul-tuuri valdkonnas ning rajada rahvusvähemuste kultuuri- ja haridusinstitut­sioone.⁶⁵ On lubatud luua saksa, rootsi, juudi või vene kultuurilisi omavalit­susi ning soovi võivad avaldada ka grupid, kuhu kuulub üle 3 000 kodaniku.⁶⁶ Eestis elavad välismaalased võivad osaleda nende institutsioo­nide töös, kuid ei või osaleda juhtide valimisel või kandideerida nendel valimistel.⁶⁷ Kuid seaduses ei ole sätestatud ühtegi võimalust nende institutsioo­nide rahastamiseks riigi poolt, isegi mitte osaliselt. Siiani ei ole Eestis asu­tatud ühtegi „kultuurilist omavalitsusasutust”. Väidetavalt on selline protseduur vaevarikas ja kulukas ning vähemused näevad selles vähe mõtet.

2.         Keel

Kuigi umbkaudu 35 protsenti elanikkonnast räägib teisi keeli, on Eesti ain­saks ametlikuks keeleks eesti keel; selle priviligeeritud staatust kaitsevad lisaks põhiseaduslikule deklaratsioonile ka mitmed seaduslikud sätted.⁶⁸ Kodakondsuse, poliitilise kandideerimise ja töökohtade leidmise eel-tingimusena on nõutav mõningane eesti keele oskus. 1999. aastal keeleseadusesse sisseviidud muudatus pani aluse uuele süsteemile, mille järgi erista­takse kolme keeleoskuse taset,⁶⁹ ja nõudis nendelt, kes ei olnud oma haridust eesti keeles omandanud, keeleeksami sooritamist 1. juuliks 2002, ole-nemata sellest, millised eksamid nad olid eelneva süsteemi kehtimise ajal juba sooritanud. Mõned venekeelsete elanike õiguste eest seisjad väidavad, et sellele kuluv aeg, jõupingutus ja raha ei kutsu inimesi teist korda eksamit sooritama.

1995. aasta Keeleseadus kehtestab eesti keele riigikeelena ja hilisemad määrused määravad kindlaks valdkonnad, kus eesti keele kasutamine on „avalikku huvi” seisukohast kohustuslik. 9. veebruaril 1999 muutis parla­ment keeleseadust, nõudes keeleoskust kõikidelt avalikelt teenistujatelt, tee­nindavalt personalilt ja eraettevõtjatelt. Teisesed õigusaktid keelenõuete osas riiklikus sektoris võeti vastu 1999. aasta augustis,⁷⁰ mille kohaselt peavad näiteks riiklike koolide, kaasaarvatud vähemuste omade, õpetajad demonst­reerima kindlat „keskastme” keeleoskust. Kõige viimased muudatused, mis leidsid aset 16. mail 2001, nõuavad erakoolide ja ülikoolide juhtkonnalt ja õpetajatelt, „kelle tööülesannete hulka kuulub õpilaste ja üliõpilaste turvali-suse tagamine”⁷¹, „kesktaseme” eesti keele oskuse demonstreerimist. Kõige madalama taseme keeleoskust nõutakse isikutelt, kes töötavad teeninduses, mis on seotud avalikkusega suhtlemisega. See on kooskõlas kehtiva valitsus­poliitikaga „kaitsta eesti keelt ja soodustada selle kasutamist.”⁷²

Keeleseaduses defineeritakse vähemuste poolt räägitavaid keeli „võõrkeel­tena, mida rahvusvähemusest Eesti kodanikud on Eestis põliselt kasutanud oma emakeelena.”⁷³ Keeleseadus sätestab vähemuskeelte kasutamise riiklike võimuorganitega suhtlemisel, avalikus reklaamis ja viitadel ning riiklikus ja eratööhõives.

Suhtlemine riiklike võimuorganitega

Paljudes Eesti linnapiirkondades moodustavad venekeelsed inimesed elan­ike enamuse, seega on õigus kõnelda vene keeles asjatoimetustel riiklike ja munitsipaalorganitega eriti tähtis. Üldiselt Eestis sallitakse ametlikku suht­lemist vene keeles, kuigi õigust kasutada vähemuskeeli kohalike omavalit­suste sisekeeltena ei ole kunagi ametlikult heaks kiidetud.

Eesti seadusandlus lubab „eesti keelt mittevaldavatel isikutel” suhelda riik­like organitega suuliselt mõlemale poolele arusaadavas keeles.⁷⁴ Nendes piirkondades, kus vähemalt 50 protsenti alalistest elanikest kuulub antud rahvusvähemusse, on nende vähemuste liikmetel põhiseadusega tagatud õigus saada ametnikelt vastuseid oma vähemuskeeles.⁷⁵ Formaalselt kehtis see ainult kodanikele, juhindudes Eesti seadusandluses „rahvusvähemuse” kohta esitatud definitsioonist (vaata eelnevalt). Keeleseadusega laieneb see õigus kõikidele Eesti alalistele elanikele.⁷⁶ Siiski ei sätesta põhiseadus ega keeleseadus vähemusrahvusest isikute õigust pöörduda riigiorganite või kohaliku valitsuse poole oma vähemusrahvuse keeles.⁷⁷

Vähemuskeelt võib kasutada paralleelselt eesti keelega töökeelena „paikkon­dades, kus elanike enamuse keel ei ole eesti keel.” Selle rakendamiseks on vajalik kohaliku valitsuse ettepaneku heakskiitmine Vabariigi Valitsuse poolt.⁷⁸ Kuigi mitmed kohalikud valitsused on sellised nõudmised esitanud, ei ole neid heaks kiidetud. Kuid valitsus on kaks korda tagasi lükanud Sil­lamäe linnavolikogu (95 protsenti venekeelne) taotluse kasutada vene keelt ametlikult sisemise töökeelena.⁷⁹ Alles hiljuti, 2001. aasta augustis, pärast seda, kui neli Narva linnavolikogu saadikut esitasid ettepaneku, nentis rah­vastikuminister, et Eesti valitsus peab tagama keeleseaduse nõude, et amet­nikud räägiksid soravalt eesti keelt nõutud tasemel, enne kui see taotlus rahuldatakse.⁸⁰ Sellele vaatamata kasutatakse praktikas ametnikega suhtlem­isel laialdaselt vene keelt piirkondades, kus elab suurem hulk venekeelseid inimesi. 2000. aastal toimus kuusteist pistelist kontrolli ja registreeriti üks rikkumine seoses nõudega kasutada eesti keelt kohalikes omavalitsusasu­tustes (kodaniku kaebuse alusel).⁸¹

Avalikud viidad, reklaamid, kohanimed

Keeleseadus nõuab eesti keele kasutamist tarbijainformatsioonis ja kõikide Eestis registreeritud agentuuride, organisatsioonide, mittetulundusühin­gute ja sihtasutuste ametlikes aruannetes.⁸² Seaduse rakendamine on kaasa toonud tarbijainfo puudumise vene keeles.

Geograafilised kohanimed peavad olema kirjutatud eesti keeles, kasutades eesti-ladina tähti.⁸³ Samuti peavad ametlikel eesmärkidel olema Eesti riigi kodanike nimed kirjutatud kasutades eesti-ladina tähestikku.⁸⁴ Praktikas ei saa vene keelt kõnelevad Eesti riigi kodanikud kasutada isanime oma nime ametliku osana. Selline praktika on vastuolus Eesti poolt võetud kohus­tustega FCNM-i raames.⁸⁵

Avalikud sildid, viidad, kuulutused, teadaanded ja reklaam peavad olema eesti keeles.⁸⁶ Seda artiklit on tõlgendatud laienevat isegi valimisreklaamide kohta.⁸⁷ Ka piirkondades, kus venekeelsed elanikud moodustavad enamuse, on avalike teadete, viitade ja kuulutuste väljapanek vene keeles seadusevas­tane – tõsine puudus muulastest elanikkonnale (eriti vanematele venekeel­setele inimestele, kes üldjuhul ei räägi ladusat eesti keelt). See on vastuolus ka FCNM-i põhimõtetega.⁸⁸

Olemasolevad erandid antud avalike viitade ja reklaamidega seonduvatele reeglitele ei ole oluliselt mõjutanud selle õiguse rakendamist praktikas.⁸⁹

Eelnimetatud regulatsioonide järgimist kontrollib Haridusministeeriumi all tegutsev Riiklik Keeleinspektsioon. Inspektsioon viib läbi pistelisi kontrolle ja on rikkumiste eest haldustrahve rakendanud mitmes valdkonnas, kaasaar­vatud võõrkeelte kasutamine reklaamides ja viitadel, tarbijaõiguste rikku­mine (tõlke puudumine eesti keeles) ning eesti keele kirjalikud normid ametlikus kirjavahetuses. Aastatel 1997–2000 viis inspektsioon läbi 6861 pis­telist kontrolli (2667 ainult 2000. aastal üksi) ja registreeris 4030 keelesea-duse rikkumise juhtu (2000. aastal 1498).⁹⁰

Kriminaalmenetlus

Kriminaaluurimise ning kriminaal-, haldus- ja tsiviilasja arutelu jooksul on vähemuskeelte staatus võrdne kõikide teiste võõrkeelte staatusega: neid võib kasutada, kui teised ametnikud või osapooled saavad sellest aru või tõlgi vahendusel. Kõik ametlikud dokumendid peavad olema tõlgitud eesti keelde.⁹¹ Kriminaalmenetluses kohtuotsuse tegemisel tuleb süüdimõistetul kohtule tasuda kohtukulud – väljaarvatud tõlkijatele makstud või makstav osa.⁹²

3.         Haridus

Hetkel on kättesaadav riiklikult finantseeritav venekeelne haridus alates lasteaiast kuni keskkoolini, ka kutseharidus.⁹³ Kuid siiani olemasolev vene­keelsete elanike liberaalne juurdepääs vähemusharidusele hakkab vähenema alates 2007. aastast. On sisse viidud seaduslikud sätted, mis saavad vähen­dada venekeelsete haridusasutuste arvu Eestis. Samuti seab praegune valit­sus eesmärgiks, et „vene õppekeelega üldhariduskoolid varustatakse Eesti-keskse õppevaraga.”⁹⁴

Üleminek uuele õppekavale algas venekeelsetes koolides 1998. aasta sügisel koos uute kooliõpikutega, millest suur osa oli tõlgitud või kohandatud eesti keelest. Väidetavalt on uute kooliõpikute kvaliteet madal;⁹⁵ palju esineb eksimusi, trükivigu ja terminite ebatäpset tõlkimist.⁹⁶ Etnilised vene esinda­jad on kritiseerinud teatud ajaloosündmuste ja venelaste ajaloolise rolli tõl­gendamist. Vene Föderatsioonis trükitud õpikute kasutamine ei ole teretulnud ja on mitteametlikult keelatud.⁹⁷

1997. aasta Põhikooli ja gümnaasiumi seadus sätestas, et kõik keskkoolid muutuvad „eestikeelseteks” ning et „riigi- ja munitsipaalgümnaasiumides alustatakse üleminekut eestikeelsele õppele hiljemalt 2007/2008 õppeaastal.”⁹⁸ Nimetatud sätte rangust muutis mõnevõrra rahvusvaheliste ja muude vaatlejate mure ⁹⁹ – aprillis 2000 sisse viidud muudatus lubab koole, kus 60 protsenti õppekavast õpetatakse eesti keeles, vaadelda „eestikeelsete institutsioonidena.”¹⁰⁰ Praktikas peavad alates 2007. aastast kõik gümnaasiu­mid olema eestikeelsed institutsioonid, kuid mõningad võivad kuni 40 prot­sendi ulatuses pakkuda õpetust teis-test keeltes. See kehtib isegi piirkondades, kus venekeelne elanikkond moodustab suurema osa.¹⁰¹

2000. aasta aprillis väljendas ÜRO CERD muret „informatsiooni suhtes, et riik kavatseb lähitulevikus vähendada õpet vähemuskeeltes, seda kaasaarva­tud piirkondades, kus venekeelne elanikkond on enamuses.” Eesti valitsuselt nõuti „säilitada erinevatele etnilistele gruppidele võimalus saada õpetust oma emakeeles või õppida neid keeli erinevatel haridusastmetel kahjus­tamata riigikeele õppimist...”¹⁰²

Üks hiljutine ülevaade näitas olulist erinevust etniliste gruppide vahel suhtu­mises kavandatavatesse reformidesse. Kui suurem osa eesti keelt kõnelevat­est küsitletutest toetas üleminekut venekeelsetelt keskkoolidelt eestikeelsetele, siis enam kui kolm neljandikku vene keelt kõnelevatest inimestest soovis näha venekeelse keskhariduse säilimist või õpetamise või­maldamist mõlemas keeles.¹⁰³

Venekeelne õpe põhikoolis on võimalik ainult kooli juhatuse ettepaneku heakskiitmisel kohaliku omavalitsuse (munitsipaalkoolide puhul) või valitsuse (riigikoolide puhul) poolt.¹⁰⁴ Erakoolides võib kasutada õpetamisel ükskõik, millist keelt eeldusel, et on tagatud eesti keele õpetamine.¹⁰⁵ Kuna riik jätkab venekeelse hariduse pakkumist 2007. aastani, ei kujuta eraharidus endast veel olulise tähtsusega probleemi.¹⁰⁶

Koolieelne haridus

Eesti seadusandlus kaitseb eesti laste õigust saada eestikeelset koolieelset haridust, kuid ei paku samasugust õigust venekeelsetele lastele. Seadusega peab olema moodustatud spetsiaalne eesti keele grupp, et teenida eesti­keelse lapse huve, seda isegi piirkondades ja linnades, kus domineerib vene­keelne elanikkond. Venekeelse elanikkonna või teiste vähemuste jaoks ei eksisteeri vähemuskeele klasside tagamise nõuet. Kakskeelsed eelkooli gru­pid on keelatud.¹⁰⁷

Kutseõppeasutused

Hetkel pakub 60 protsenti kutseõppeasutustest eestikeelset haridust, 20 protsenti on kakskeelsed ja 20 protsenti pakuvad venekeelset õpetust.¹⁰⁸ Vaatamata sellele, et eesti keelt ja vene keelt kõnelevate laste proportsioonis ei esine algkoolis märgatavaid muutusi, kasvab venekeelne õpilaskond kutse­koolides (10–12 klass) iga aastaga, samal ajal kui eesti tudengite arv väheneb.¹⁰⁹ Üks põhjus selleks on väidetavalt vene koolides õpetatava eesti keele madal tase, mis takistab venekeelsete õpilaste sissepääsu akadeemilistesse (mitte-kutse) keskkoolidesse, seda eriti nendel aladel, mis nõuavad eesti keele eksami sooritamist sisseastumisel.¹¹⁰

Kõrgharidus

Seaduse järgi on riiklike ülikoolide õppekeeleks eesti keel; ülikoolid võivad otsustada teiste keelte lisanduva kasutamise.¹¹¹ Eesti keel on samuti tagatud riiklikes rakenduslikes kõrgkoolides, kus erandid on lubatud ainult haridus­ministri otsusega.¹¹² 1999. aastal õppis ülikoolides kokku 40 621 üliõpilast, kellest 11 protsenti õppis vene keeles.¹¹³

Praktikas langeb vene keel riiklikes ülikoolides ja kõrgkoolides kasutusest välja. Pidades silmas Eestis toimuvaid haridusreforme, on küllaltki tõenäo­line, et 2007. aastaks ei ole riiklikes kõrgkoolides venekeelseid gruppe. Het­kel pakuvad vähesed riiklikud kõrgkoolid „ülemineku” programme võimaldamaks üliõpilastel, kes õppisid koolis vene keeles, minna üle eesti­keelsele kõrgema taseme haridusele.

4.    Meedia

Puuduvad spetsiaalsed sätted, mis kindlustaksid venekeelse trüki- või ring­häälingumeedia. Otse vastupidi, keeleseadus piirab „võõrkeelseid” televi­sioonisaateid: „eestikeelse tõlketa võõrkeelsete uudiste ja otsesaadete maht ... ei tohi ületada kümmet protsenti nädala omatoodangu mahust.”¹¹⁴

Veelgi enam, isegi seal, kus ülekanded teistes keeltes peale eesti keele on lubatud, peavad need, kaasaarvatud eratelevisioonijaamade ja -kaabel­võrkude ülekanded, olema varustatud piisava eestikeelse tõlkega.¹¹⁵ Sead­uses on tehtud sellele reeglile erand programmide suhtes, mis lähevad otse ümberedastamisele, keeleõppeprogrammidele, võõrkeelsetele uudistepro­grammidele ja otseeetri võõrkeeleprogrammidele.¹¹⁶ See näib olevat vastuo­lus FCNM artikliga 9(1), mis kaitseb „vabadust omada arvamust ning saada ja edastada informatsiooni ja mõtteid vähemuskeeltes, ilma riiklike organite sekkumiseta ja olenemata riigipiiridest...”¹¹⁷

Venekeelsele trükimeediale või raadiosaadetele puuduvad piirangud.¹¹⁸ Het­kel tegutsevad kaks venekeelset riiklikku päevalehte (Estonia ja Molodjozh Estonii) ja kaks kohalikku ajalehte (Narvskaja Gazeta ja Sillamjaeski Vest­nik); iga nädal ilmub viis venekeelset ajalehte (neli riiklikku ja üks kohalik Narvas). Lisaks sellele antakse Pärnus ja Sillamäel välja kahte regulaarset väikest ajalehte. Eesti riigiraadio pakub saateid vene, valgevene ja ukraina kee­les (Raadio 4) ning kolm eraraadiojaama edastavad venekeelseid saateid.

5.         Osalemine avalikus elus

Keelenõuded poliitilistele kandidaatidele

Eesti valimisalane seadusandlus on ilmselgelt diskrimineeriv, tuues välja detailsed keelelised nõuded Riigikogu ja volikogude saadikutele ning esin­dusorganite kandidaatidele, mis taaskehtestati 1998. aasta parandustega val­imisseadusesse.¹¹⁹

Need nõuded on vastuolus Eesti rahvusvaheliste kohustustega Kodaniku- ja Poliitiliste Õiguste Rahvusvaheline Pakt (International Covenant for the Pro­tection of Civil and Political Rights - ICCPR) osas.¹²⁰ Neid on kritiseerinud OSCE rahvusvähemuste ülemkomissar ja teised rahvusvahelised vaatlejad.¹²¹ Euroopa Komisjon märkis, et „kuigi nende sätete rakendamine praktikas on nõrk, mõjutavad need piirangud muulaste õigust valida oma kandidaadid, seda eriti kohalikul tasandil.”¹²²

Valimiskandidaatidele esitatud keelenõuded on praktikas jõustunud. Siiski algatas Vabariigi Valimiskomisjon 1997. aastal seadusliku tegevuse kahe kohaliku volikogu saadiku vastu põhjusel, et nende riigikeele oskus oli ebap­iisav. Ühel juhul, Sillamäel, tühistas kohus voliniku mandaadi, seda otsust toetas ka maakohus. Kuid teisel juhul, mis leidis aset Maardu linnas, langetas kohus otsuse saadiku kasuks – ja kohtuotsuse kinnitas maakohus peale val­imis-komitee apellatsiooni.

Poliitiline osalus

Ainult kodanikel on täielik juurdepääs poliitilisele osalusele, seda rahvusva­helisest praktikast tulenevalt. Kuid Eestis tähendab see, et 62 protsenti vähemusgruppi kuuluvatest isikutest (umbes 22 protsenti kogu rahvastikust) on ilma jäetud tegelikust poliitilisest juurdepääsust riiklikul tasandil.¹²³ Mit­tekodanikud, kes on elanud Eestis viis aastat, võivad hääletada, kuid mitte kandideerida kohalikel valimistel.

Alates 1992. aastast ei ole Eesti valitsuskabinetti kuulunud ühtegi etnilisest venelasest ministrit (kaasaarvatud etnilises või rahvastiku küsimuses).¹²⁴ Tallinna Linnavolikogus on etnilistel venelastel või venekeelsetel isikutel 25 protsenti kohtadest, kuigi etniliste venelaste või venekeelsete isikute arv läheneb 50 protsendile. International Helsinki Federation’i andmetel moodustavad etnilised venelased 19 protsenti kohalikust avalikust haldusest ja 16 protsenti riiklikust avalikust haldusest.¹²⁵

Vene rahvusest kodanikele puuduvad piirangud, mis takistaksid neid asuta­mast poliitilisi parteisid või osalema nende töös. 1995. aasta valimistel sai kahe etnilise vene partei, Eestimaa Ühendatud Rahvapartei ja Vene Erakond Eestis koalitsioon („Meie kodu on Eestimaa”) parlamendis 101 kohast kuus. Veel kaks etnilist vene parteid moodustati 1999. aasta valimisteks: Vene Üht­suspartei ja Vene Balti Erakond. Hetkel on parlamendis esindatud kolm etni-list vene parteid kokku nelja kohaga; veel kaks kohta on etnilistel venelastel koos Keskerakonnaga. Etnilised vene poliitilised organisatsioonid on tava-liselt saanud kuus kuni seitse protsenti häältest, umbkaudu ühe kolmandiku etnilise vene kodanikkonna häältest.

6.    Tööhõive

Eesti töölepingu seadus sätestab diskrimineerimise keelustamise töö-hõives.¹²⁶ Ajavahemikul 1999 – 2000 ei registreerinud Tööinspektsioon mitte ühtegi vähemusõiguste või diskrimineerimisega seonduvat rikkumist rassilise kuuluvuse, värvuse, põlvnevuse, rahvusliku või etnilise päritolu põh­jal ning Töövaidluskomisjoni ei laekunud ühtegi sellist kaebust.¹²⁷ Vene­keelsed elanikud väidavad, et keelenõude kehtestamine on piiranud nende juurdepääsu riiklikule või eratööhõivele.

1989. aasta Keeleseadus sätestas professionaalsed keelenõuded,¹²⁸ mis hiljem kinnitati 1995. aasta Keeleseaduses.¹²⁹ Seadus lubab teatud tingimus­tel kehtestada keelelisi nõudeid töötajatele ja/või ettevõtjatele erasektoris, kuid lähtuvalt rahvusvahelisest survest hoiatab, et „eesti keele oskuse ja kasutamise nõude kehtestamine peab olema õigustatud ning proportsionaalne taotletava eesmärgiga ega tohi moonutada piiratavate õiguste ole­must.”¹³⁰ Euroopa Komisjon on märkinud, et „antud valdkonnas tuleb jõupingutusi jätkata tagamaks seda, et seaduse rakendamine, kaasaarvatud teise astme seadusandluse rakendamine, vastaks [rahvusvahelistele standarditele].”¹³¹

Siiski on esile kerkinud küsimused selle kohta, kas vastuvõetud valitsuse määrused teatud töökohtadele esitatavate keeloskuse nõuete konkretiseerimiseks nii riiklikus kui erasfääris vastavad rahvusvahelistele standarditele või „õigustatud ja proportsionaalsetele” keeleseaduse nõuetele. 16. mail 2001 andis Valitsus välja uued määrused, mis kehtestasid keeleoskuse nõude erasektoris.¹³² „Keskastme” eesti keele oskus on nüüd kohustuslik, inter alia, kõikidele erasektori töötajatele, kui nad tegelevad kaupade ja teenuste müügiga, mis võivad „isiku elu ja tervist,ühiskonna turvalisust või keskkonda ohustada.” Samad nõuded on kehtestatud ka isikutele, kes tegelevad kohus­tuslike kindlustuspoliiside müügiga (näiteks liikluskindlustus).

1999. aastal läbiviidud uuringu kohaselt on võrreldes etniliste eestlastega muulaste majanduslik olukord ja finantsiline turvalisus viimasel kümnendil halvenenud.¹³³ Muulaste sissetulek on olnud pidevalt 10-20 protsenti madalam eestlaste omast. 1999. aastal kulutasid muulased umbkaudu 31 protsenti oma sissetulekust toidule, eestlaste hulgas oli see protsent 25.

2000. aasta arvud näitavad võrreldes eestlastega muulaste seas valitsevat kõrgemat tööpuuduse määra.

 

Tabel 3	Tööpuuduse määr [protsent]
	1999. a. I kvartal	2000. a. I kvartal	Muutus
Kokku	12,0	14,8	2,7
Eestlased	9,9	11,8	2,0
Muulased	16,4	19,9	3,5

 

Allikas:          Eesti Vabariigi Statistikaamet

7. Tervishoid

Ükski seadus ega määrus ei keelusta rassilist või etnilist diskrimineerimist juurdepääsul tervishoiule.

Muulased kannatavad ebaproportsionaalselt väiksema juurdepääsu all tervishoiule, seda kahel peamisel põhjusel: rahalised takistused ja nende ebakindel õiguslik staatus. Kuna tööpuudus vähemuste hulgas on peaaegu kaks korda nii kõrge kui etniliste eestlaste hulgas ja keskmine vähemuspere­kondade sissetulek on keskmiselt madalam, on venekeelsel elanikkonnal raskem endale põhilisi tervishoiuteenuseid, arstimeid või ravi võimaldada. Ühe uuringu kohaselt tuli oluliselt suuremal hulgal etnilisest venelastest loo­buda erinevatest tervishoiuteenustest seoses raha või ravikindlustuse puudu­misega.¹³⁴

Ajutisi elamislubasid omavad venekeelsed elanikud on halvemas olukorras, mis puudutab juurdepääsu tervishoiule, kuna alates 1993. aastast kehtivate regulatsioonidega on teatud liiki ühiskondlik abi tagatud ainult alalisi elamis­lubasid omavatele isikutele.¹³⁵ Ajutiste elamislubade omanikele lõppes õigus lastetoetusele 12. juulil 2001. Õigus töötu abirahale ajutiste elamislubade omanikele lõpeb koos isiku esimese elamisloaga. Teades, et 2000. aasta esimese kuue kuu jooksul moodustasid umbes 30 protsenti edukatest ühiskondliku abi soovijatest Tallinnas isikud, kellel olid ajutised elamisload, on selge, et need piirangud mõjutavad suurt hulka inimesi.¹³⁶

„Illegaalsete välismaalaste” olukord, kellest enamuse moodustavad etnilised venelased, on murettekitavam: neil inimestel puudub juurdepääs ühiskond­likule tervishoiule, kuna Eesti Haigekassa tegeleb ainult kodanikega ja ela-misluba omavate isikutega.

8.         Eluase

Ükski määrus ei keelusta rassilist või etnilist diskrimineerimist juurdepääsul eluasemele. Olles jäetud ilma õigusest hääletada, ei ole paljudel etnilistel venelastel olnud võimalust mõjutada varaga seonduva seadusandluse aren­gut. 1991. ja 1993. aastal vastu võetud seadused asetasid etnilised eestlased etniliste venelastega võrreldes nii privatiseerimise (denatsionaliseerimise) kui ka vara ostmise protsessis eelisolukorda.

Sõltumatu uuringu andmetel jaotati umbes 80 protsenti riigi poolt väljas­tatud vara erastamisosakuid etnilistele eestlastele, mis moodustas umbkaudu 150–200 miljonit krooni rohkem kui see kokku, mida pakuti muulastele.¹³⁷ See ebasümmeetriline eraldamine oli Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (1991) ja Eluruumide erastamise seaduse (1993) otseseks tagajär­jeks.¹³⁸ Nimetatud seadused, mis andsid osakuid töötatud aastate põhjal, sisaldasid rida sätteid, mis ei soosinud mittekodanikke, nagu näiteks ainult Eestis töötatud aastate arvesse võtmine, pakkudes noortele Eesti kodanikele kümne tööaasta pikkuseid osakuid, samuti piirates poliitilistele vangidele pakutavaid soodustusi ainult kodanikele. Kodakondsuseta isikutele ja teiste riikide kodanikele erastamisel tehtavad piirangud on sätestatud ka erinevates teistes seadustes: ainult Eesti kodanikud võivad osaleda riiklikel maa oksjoni­tel ja kasutamata maa või metsamaa erastamisel.¹³⁹

Enne 1993. aasta Asjaõiguse seaduse rakendamist ei olnud mittekodanikel võimalik maad osta ja selleks ajaks oli suurem osa riigi varast juba denatsion­aliseeritud.¹⁴⁰ Eesti piirialadel on välismaalastele kehtivad piirangud maa ostmisel jõus ka praegu,¹⁴¹ nendel aladel aga elab suur hulk etnilisi venelasi (Narva, Narva-Jõesuu, Valga).

Kehtiv seadusandlus piirab ka elamisluba mitteomavate inimeste õigusi sõlmida korteri rendilepingut. Lepingu võib sõlmida ainult perioodi kohta, mille osas on väljastatud tähtajaline elamisluba.¹⁴²

IV. Rahvusvähemuste kaitsega tegelevad institutsioonid

A.      Ametiorganid

Puuduvad spetsiaalsed valitsusorganid, kelle ülesandeks oleks vähemus-õiguste kaitse ja soodustamine, kuigi rida sõltumatuid vaatlejaid, kaasaarva­tud HCNM, on soovitanud nende loomist.¹⁴³ Ei ole ka spetsiaalset organit õigusega kontrollida diskrimineerimisvastaste seaduste täitmist ning vastutusele võtta nende rikkumise eest.

Ombudsmani institutsioon

1999. aastal anti õiguskantslerile volitused täita teatud ombudsmani funkt­sioone, kaasaarvatud õigus vastu võtta ja uurida elanike kaebusi.¹⁴⁴ Seda funktsiooni teostab ta lisaks oma esmasele kohustusele, milleks on Riigikogu ja kohalike volikogude (st. seaduseandjate) poolt vastuvõetud normatiiv-aktide põhiseadusele vastavuse kontrollimine. Ombudsmanina võtab õiguskantsler vastu individuaalseid juriidiliste küsimustega seonduvaid kae­busi.

Õiguskantslerile laekus 1999. aastal 100 avaldust vähemusliikmetelt (14 prot­senti kõikidest kaebustest) ja 2000. aastal 158 kaebust (22,8 protsenti). 2000. aastal oli ainult 27 kaebust otseselt seotud rahvusvähemuste õigusprobl­eemidega, puudutades katseid saada juriidiline staatus või elamisluba. 2000. aastal ei esitatud kaebusi kodakondsuse või keelenõude kohta – prob-leemid, mis näivad olevat kõige raskemad Eesti rahvusvähemustele. 1999. aastal esitati selles valdkonnas ainult vastavalt viis ja kaks kaebust.¹⁴⁵

Suhteliselt väike vähemusõiguste või diskrimineerimisega seotud kaebuste arv on osaliselt selgitatav spetsiifilise mandaadi puudumisega kantsleri ombudsmani funktsioonis. Samuti on kantsleri tegevusega seotud informat­sioon avalikkusele raskesti kättesaadav ja ametlikus suhtluses ei ole mainitud diskrimineerimist ega inimõiguste rikkumist. Need tegurid vähendavad tõenäosust, et individuaalsed kaebused (kaasaarvatud etniliste vähemuste omad) oleksid suunatud kantslerile. Euroopa Komisjon on märkinud vajadust kantsleri volitused uuesti kehtestada, „seda eriti osas, mis puudutab vähemuste kaitset” ning tõsta inimeste teadlikkust tema olemasolust ja funkt­sioonidest.¹⁴⁶

Veelgi enam, kantsleri seisukohad ei ole alati ka vähemusõiguste kaitsega kooskõlas olnud. 2000. aasta aprillis teatas kantsler parlamendis, et aastane immigratsioonikvoot, mida rakendatakse Eesti alaliste elanike perekonnaliik­metele, ei riku mingil moel perekonnaõigust.¹⁴⁷ Kuu aega hiljem, nagu on juba eelnevalt kirjeldatud, otsustas Riigikohus erinevalt. 2000. aasta juulis soovis ametis olev kantsler väidetavalt venekeelse abilinnapea tagasiastumist etniliselt suuresti vene linnas Narva-Jõesuus, tuues põhjuseks eesti keele ebapiisava oskuse.¹⁴⁸

2001. aasta juunis, soovides suurendada institutsiooni märgatavust ja sellele juurdepääsu, avas Õiguskantsleri büroo regionaalkontori Ida-Virumaal, piirkonnas, mis on suures osas asustatud venekeelse elanikkonna poolt. Selle haru eesotsas on etniline venelane.

Rahvastikuminister

6. aprillil 1999. aastal lõi valitsuskoalitsioon rahvastikuministri (ametlikult portfellita minister) ametikoha. Minister annab aru otse peaministrile ja koordineerib valitsuse rahvastikupoliitikat, integratsioonipoliitikate raken-damist, naturalisatsiooni- ja kodakondsusküsimusi, tegeleb rahvaloendusega seotud küsimustega (koostöös rahvaloendus- ja statistikakomiteedega) ja põgenike probleemidega.¹⁴⁹ Etnilised ja vähemustega seotud küsimused moodustavad peamise osa ministri tegevusest. Kirde-Eestis avati ka kohalik harukontor. Rahvastikuministri kohta täpsema informatsiooni saamiseks lugege peatükki „Integratsiooniprogramm.”

 

Kultuuriministeerium

Alates „nõuniku vähemuste küsimustes” ametikoha kaotamisest 1997. aastal ei ole Kultuuriministeeriumis olnud eraldi osakonda, mis tegeleks vähemusõigustega. Hiljaaegu moodustas ministeerium „integratsiooniprob­lemaatikaga tegeleva töögrupi,” mis kogub andmeid integratsiooniprog-rammi alaprogrammide rakendamise kohta. Töögruppi kuulub kaks osakon­najuhatajat ja neli ministeeriumi nõunikku, kuid mitte vähemusliikmeid.

Ajavahemikul 1996–2000 eraldas Eesti Kultuuriministeerium umbes 7 650 000 krooni rahvusvähemus-organisatsioonide kultuurilise tegevuse toe­tuseks. Siiski ei väljenda toetus vähemusrahvuste kultuuriorganisatsioo­nidele vähemuselanikkonna vastavat osalust.¹⁵⁰ 2000. aastal toetati vene organisatsioonide projektide rahastamist kuni 46,28 protsendi ulatuses kogusummast, olgugi et nad esindavad 80 protsenti Eesti vähemustest.¹⁵¹

Sellele vaatamata on valitsusesindajad väljendanud arvamust, et teistele vähemustele (nagu näiteks lätlased, sakslased, rootslased ja juudid) pakutav toetus peaks olema võrdne vene organisatsioonidele pakutavaga,¹⁵² olene­mata nende oluliselt väiksemast elanikkonnast.

Siseministeerium (Välismaalaste osakond)

Välismaalaste osakond on väike amet, millel on suur hulk kohustusi, alates viisa regulatsioonidest kuni kodakondsuse, välismaalaste, põgenike ja ille­gaalse immigratsiooniga seonduva poliitika planeerimiseni. Institutsionaalset mehhanismi vähemustega konsulteerimiseks poliitika kavandamisel ei eksis­teeri ja seda ei ole ka ette näha.

Rahvusvähemuste Ümarlaud

Eesti valitsus on astunud samme kaasamaks vähemusi poliitilisse dialoogi. Nende seas on tähelepanuväärne Rahvusvähemuste Ümarlaud (edaspidi „ÜL”), mille president kutsus kokku 10. juulil 1993. aastal. Vastavalt põhikir­jale pidi ÜL olema Eestis elavate etniliste vähemuste ja kodakondsuseta isikute esindajate alaline konverents, kaasaarvatud poliitilised parteid. Selle eesmärgiks oli soodustada stabiilsust, dialoogi ja vastastikust arusaamist erinevate rahvusgruppide vahel, seeläbi positiivselt mõjutades valitsuse vähemustega seonduvat poliitikat. Algselt koosnes ÜL kolmest elemendist: Eesti parlamendi liikmed; Esindusassamblee liikmed;¹⁵³ Eestimaa Rahvuste Ühenduse esindajad.¹⁵⁴ Alates 1993. aastast on ÜL põhikiri ja ülesehitus muutunud. ÜL praegused liikmed ei ole niivõrd „esindajad” kui vähemusküsimuste prominentsed eksperdid.

Algselt oli ÜL töö tõhus, pakkudes foorumit dialoogiks ja seega hajutades avaliku etnilise konflikti ohtu. Kuid ÜL-l puudub mandaat tegelemaks tema poolt määratletud probleemidega. ÜL tegevuse nähtavate ja praktiliste tule­muste puudumine on viinud meedia ja rahva kasvava pettumuseni nimetatud institutsioonis. ÜL-l on osalise tööajaga presidendi täievoliline saadik, osalise tööajaga assistent ja väike eelarve. Liikmed saavad kokku vähe­malt kümme korda aastas.

Rahvusvahelisel areenil tuuakse ÜL sageli näiteks edukast mudelist vähemus­probleemide lahendamisel, kuid tegelikult kasutatakse mehhanismi vähe. Ei valitsus ega parlament ole kohustatud võtma arvesse ÜL soovitusi ning prak­tikas on riiklikud otsused sageli vastuolus selle soovitustega.¹⁵⁵ Seega on ÜL edu oma eesmärgi saavutamisel valitsus- ja seadusandliku poliitika paran­damisel vähemusrahvuste õiguste kaitse valdkonnas piiratud.

Integratsiooniprogramm

14. märtsil 2000 võttis valitsus vastu programmi nimetusega „Integratsioon Eesti ühiskonnas 2000–2007”.¹⁵⁶ Nimetatud programm määrab kindlaks kolm peamist tegevusvaldkonda: kultuuriline ja keeleline, poliitiline ja jurii­diline, sotsiaalne ja majanduslik; ning kavandab mitmeid alaprogramme pakkudes välja ka ajavahemiku nende elluviimiseks. Siiani on siiski ainult hariduse ja eesti keele õpetamisega seotud programmid saanud märkimist väärivat rahastamist ja põhjalikumaid plaane elluviimiseks. Programm ei hõlma tegevusi inimõiguste kaitse ega jälgimise valdkonnas ja üldjuhul väldib seisukohavõttu diskrimineerimise, inimõiguste ja eriti vähemusõi­guste kaitse osas.¹⁵⁷

Rahvastikuminister tegeleb etniliste ja vähemusprobleemidega peamiselt integratsiooniprogrammi kindlas raamistikus ning juhatab Mitte-Eestlaste Integratsiooni Sihtasutuse komiteed.¹⁵⁸ Sihtasutus asutati 1998. aastal ees­märgiga lihtsustada valitsusprojekte, mis olid seotud muulaste integratsioo­niga Eesti ühiskonda, ja koordineerida sel eesmärgil eraldatud ressursside efektiivset kasutust, kaasaarvatud mitmete rahvusvaheliste annetajate poolt rahastatud suurprojektide elluviimist. Integratsiooni Sihtasutuse juhatusse kuulub 12 liiget, nii riigiametnikke kui kodanikeühiskonna esindajaid.

Kuigi programmi eesmärgiks on muulaste aktiivne osalemine, on mõned vähemusesindajad märkinud võimaluste vähesust osaleda nende etnilise pro­grammi väljatöötamisel või elluviimisel. Programmi projekt esitati ava­likkusele (kaasaarvatud vähemusorganisatsioonid) kriitiliseks analüüsiks ja hindamiseks 1999. aasta detsembri lõpus, kolm kuud hiljem kiitis Valitsus heaks teksti mõningate parandustega versiooni. Vähemusjuhtide ja eksper­tide arvukad palved programmi edasiseks ja põhjalikumaks arutamiseks jäid vastamata.¹⁵⁹ Tagasi astusid ka kaks programmi komisjoni vähemusliiget, protesteerides, et nende osalemine oli vaid „dekoratiivne”.

EL poolt rahastatud venekeelsele vähemusele suunatud projektid toetavad selgelt riikliku integratsiooniprogrammi prioriteete ja toetavad otseselt keeleharidust. Phare eesti keele õppeprogramm sai alguse 1998. aastal ees­märgiga aidata muulastel omandada eesti keelt.¹⁶⁰

2000. aasta juulis kiitis Phare heaks uue eesti keele õpetamise - ja integrat­siooniprogrammi. Nimetatud projekt kestab kolm aastat, rahastamine toimub 3 140 000 krooni ulatuses ja see on mõeldud toetamaks integrat­siooniprogrammi. Phare programm pöörab veelgi enam kui riiklik pro­gramm tähelepanu venekeelsete elanike eesti keele õpetamisele, kuid rõhutab, et EL toetus Eesti vähemustele on peaaegu täielikult seotud selle probleemiga. Uue programmi väljatöötamisel ei konsulteeritud vähemusrah­vuste esindajatega.

 

B.      Kodanikeühiskond

Vähesed valitsusvälised organisatsioonid tegelevad Eestis inimõiguste ja vähemusõiguste probleemidega. Mitmed organisatsioonid väljendavad Eesti vene kodanikest elanike huvi – ja mõnikord võistlevad ka tähelepanu eest: Tallinna Vene Kodanike Ühendus, Eesti Vene Kodanike Ühendus ja Narvas asuv Eesti Vene Kodanike Vabariiklik Ühendus. On ka mitmeid sõjaveterane esindavaid organisatsioone, millest enamus on ühinenud Eesti Veteranide Organisatsioonide Liidu alla.

Slaavi Haridus- ja Heategevusühingute Liit Eestis on peamine vene kultuuri­organisatsioon, mis koondab enda alla enam kui 20 organisatsiooni, kor­raldab regulaarselt kultuurisündmusi ja -tegevusi. Lisaks Liidule väljendab ka mitu teist organisatsiooni etniliste venelaste haridus- ja kultuurihuve, kaasaarvatud Eestimaa Vene Kultuuri Selts; Tartu Vene Kultuuri Ühing ja Vene Koolide Õpetajate Liit. Alates valitsuse integratsiooniprogrammi loomisest on Tallinnas, Narvas, Pärnus, Paldiskis, Tartus ja Sillamäel avatud spetsiaalsed integratsioonikeskused. Nende eesmärgiks on edendada ühiskondliku integ-ratsiooni valdkonnas grass-root tegevusi.

Mõningad valitsusvälised organisatsioonid on oma peatähelepanu pööranud kodanikeühiskonna demokraatlikule arengule ja tugevdamisele. Üks selline, Jaan Tõnissoni Instituut (JTI), on korraldanud koolitusseminare ja kursuseid õpetajatele, poliitikutele, valitsusasutustele, kohalikele omavalitsustele ja mittetulundusühingute liikmetele ning pakkunud teabeteenuseid, kaasaarva­tud kodanikuhariduse ja inimõiguste valdkondades.

Kaks Eestis tegutsevat inimõiguste organisatsiooni loovad väga erineva pildi vähemuste vastu suunatud diskrimineerimise ulatusest. Eesti Inimõiguste Instituut (EIHR), valitsusväline organisatsioon, peab informatsiooni vene­keelsete inimeste vastu suunatud diskrimineerimise kohta „šovinistlike” gruppide kätetööks. Instituut nentis, et „murettekitav on olukord, kus eest­lased ise on okupatsiooni ajal muutunud teatud Eesti piirkondades rahvus­vähemuseks.”¹⁶¹ Inimõiguste Teabekeskus aga, vastupidi, saab pidevalt kaebusi venekeelsetelt inimestelt ja teistelt õiguste rikkumise kohta, millest paljud saavad positiivse lahendi Eesti kohtutes. Nende erinevate perspektii­vide lepitamine on üks väljakutsetest Eestile tema edasiliikumisel efektiivse vähemuselanikkonna kaitse ja integratsiooni poole oma teel laiemasse Euroopa kogukonda.

V.     Soovitused valitsusele

Lisaks ülevaatlikus aruandes esitatud soovitustele tuleksid järgnevad meetmed kasuks vähemuste paremale kaitsele Eestis:

1.  Edasiste õiguslike meetmete rakendamine kodakondsuseta isikute arvu vähendamiseks ja naturalisatsiooniprotsessi soodustamiseks.

2.  Olemasoleva seadusandluse ülevaatamine keele, hariduse ja kultuuri valdkondades ning Eesti seaduste vastavusse viimine kehtivate vähemusõigusi kaitsvate rahvusvaheliste standarditega.

3.  Rahvusvähemuste täielik osalemine avalikus ja poliitilises elus, kaasaarvatud poliitilises otsustusprotsessis.

Viited

1     Sõltuvalt kontekstist ja/või informatsiooni allikast kasutatakse antud aruandes mõisteid „venekeelne vähemus”, „etnilised venelased”, ja „etnilised vähemused” erinevalt viitamaks suurele hulgale Eestis elavatele mitte-etnilistele eestlastele, kellest enamik räägib esimese keelena vene keelt.

2     Euroopa Komisjon, 1999 Regular Report on Estonia’s Progress Towards Accession, 1999, lk. 11–12.

3     Euroopa Komisjon, 1999 Accession Partnership, lk. 4, 7, <http://europa.eu.int/comm/ enlargement/dwn/ap_02_00/en/ap_est_99.pdf> ( juurdepääs 2. august 2001).

4     Riikliku programmi „Integratsioon Eesti ühiskonnas 2000–2007” elluviimine 2000. aastal, Eesti Vabariigi valitsuse aruanne, mai 2001. lk. 99, (edaspidi „valitsuse integratsiooniaru­anne 2001”).

5     European Union Phare Estonian Language Training Programme, <http://www.meis.ee/ eng/Phare/programme_information.htm> (juurdepääs 24. juuli 2001): „Programmi tege­vused toetavad riikliku integratsiooniprogrammi eesmärke”.

6     Näiteks selgitas haridusminister 15. mail 2001, et karmid keelelised regulatsioonid erasek­tori tööhõives, mida paljud venekeelsed inimesed näevad kui takistust nende pääsemisel tööturule, julgustaksid muulasi õppima eesti keelt. RFE/RL Newsline, „Estonia Establishes Language Requirements for Private Sector Employees”, 16. mai 2001.

7     M. Heidmets, „Options for Estonia in 1998”, M. Heidmets (kirj.), „Vene küsimus ja Eesti valikud”. Tallinn, Tallinna Pedagoogikaülikool, 1998, lk. 288.

8     Riigi Teataja (RT) 1992, 7, 109.

9     Vaata „Otsus Eesti riiklikust iseseisvusest”, vastu võetud 20. augustil 1991, preambulis, RT 1991, 25, 312.

10   Kahe referendumi hääletuste võrdlus enne ja peale iseseisvust illustreerib mõjusid. 1991. aasta märtsi iseseisvusreferendumil registreeriti 1 144 309 hääletajat. Põhiseaduslik refe-rendum, mis toimus kohe peale kodakondsusseaduse vastuvõtmist, näitas ainult 689 319 hääletajat, umbes 60% 1991. aasta näitajast. Seega võeti Eestis valimisõigus ära 454 990 täiskasvanult. A. Semjonov, „Estonia: Nation Building and Integration. Political and Legal Aspects”, COPRI töödokumendid nr. 8, 2000, lk. 15.

11   R. Müllerson, International Law, Rights and Politics, Developments in Eastern Europe and the CIS, London, 1994, lk. 147–148.

12   2000. aasta ametliku rahvaloenduse esialgsed tulemused näitasid rahvastiku arvuks 1 369 279 elanikku. Uuendatud 2001. aasta andmed, mis põhinesid 1989. a. ametlikul rahva-loendusel, näitasid arvuks 1 436 633. Eesti Statistikaamet,
<http://www.stat.vil.ee/pks/rhvi/rhv_loendus/index.html> (juurdepääs 17. juuli 2001).

13   Vaata Eesti Statistikaamet <http://www.stat.vil.ee/pks/rahvusi/index.html>,
(juurdepääs 17. juuli 2001).

14   Valitsuse integratsiooniaruanne 2001, lk. 65.

15   Eesti valitsusvälise organisatsiooni Inimõiguste Teabekeskuse (LICHR) arvutused Eesti Kodakondsus- ja Migratsiooniameti poolt esitatud andmete põhjal. Vaata ka UNDP, Esto­nian Human Development Report, 1999, lõige 2.3, aadressil: <http://www.undp. ee/ nhdr99/en/2.3.html> (17 juuli 2001) (edaspidi „UNDP 1999”). Valitsuse integratsiooni-aruanne 2001, lk. 65. Endiseid nõukogude kodanikke ilma kodakondsuseta vaadeldakse Eestis ametlikult „määratlemata kodakondsusega.” Antud aruandes viitab „kodakondsu­seta” kõikidele ilma kodakondsuseta isikutele.

16   Vaata E. A. Andersen, An Ethnic Perspective on Economic Reform. The Case of Estonia. Aldershot/Brookfield: Ashgate, 1999.

17   Euroopa Nõukogu, Euroopa Rassismi ja Sallimatuse Vastu Võitlemise Komisjon, Country by Country Approach: First Round Report on Estonia, november 1998.

18   Kodakondsus- ja Migratsiooniameti teade , 22.04.1999, nr. 10-4/4277.

19   Nõuded on esitatud Kodakondsusseaduses ja erinevates määrustes. Alates 2000. aastast on keeleeksam võrdne professionaalse keeleeksamiga (vastav määrus avaldati RT I 2000, 54, 657). Isikud, kes on sündinud enne 1. jaanuari 1930, on vabastatud kirjalikust keele-eksamist (§ 34); need, kes on omandanud hariduse (ükskõik millisel tasemel) eesti kee­les, on eksamist täielikult vabastatud (§ 8.5), samuti nagu ka alates 2000. aasta juunist mõningad puudega isikud (muudatus avaldati RT I 2000, 51, 323).

20   UNDP 1999, lõige 2.3, joonis 2.5.

21   Nimetatud arv hõlmab 3 425 2000. aasta jooksul naturaliseeritud isikut. Nendest 1 297 naturaliseeriti sooritades nõutud eksamid. BNS, 27. detsember 2000.

22   Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon, Estonia’s Non-Citizens: A Survey of Attitudes to Migration and Integration, 1997.

23  UNDP 1999, lõige 2.3: „Eestis valitud kodakondsuspoliitika oleks eeldanud suure­

joonelise keelekoolitusprogrammi olemasolu ja selle rahastamist. Kuna sellisel suurel keelekoolitusprogrammil puudub riigi toetus, on olemas vaikiv kokkulepe, et ametlik keelenõue iseenesest piirab kodanikekogu kasvu.”

24   UNDP 1999, lõige 2.3. Vaata ka „About Non-Estonians integration into the Estonian Soci­ety, Materials for Sociological Studies”, Tartu Ülikooli Turu-uurimisrühm, Tallinn, 1997, mille kohaselt ainult 14 protsenti Vene kodanikest ja 30 protsenti kodakondsuseta isiku-test hindasid end võimelisteks sooritama kodakondsustesti.

25   UNDP 1999, lõige 2.3.

26   Reformierakonna, Pro Patria Ühenduse ja Mõõdukate koalitsioonileping, 17. märts 1999: „Valitsus ei muuda kehtivaid kodakondsust ja mittekodanikke puudutavaid seaduseid” (edaspidi „koalitsioonileping”), <http://www.riik.ee/en/valitsus/agreement.html> (juur­depääs 20. juuli 2001).

27   Kõige esmane erinevus seisneb selles, et tähtajaliste elamislubadega isikud võivad töötada ainult tööloa alusel. Vaata UNDP 1999, lõige 2.3. Välismaalaste seadus, RT I 1993, 44, 637, § 13.

28   Välismaalaste seadus § 12(4). Alates 1. oktoobrist 1999 on kasutusel sõnastus „kui on ole­mas informatsioon või on alust arvata.”

29   Välismaalaste seadus, § 20.

30   Ajavahemikul 1991–1999 kulutasid mitteeestlased keskmiselt umbes 1199 eesti krooni Kodakondsus- ja Migratsiooniameti protseduuridele. LICHR hinnang.

31   Välismaalaste seadus, RT I 1993, 44, 637, § 6(1). Algne kvoot 0,1 protsenti jagati pooleks peale seda, kui teatud riikidest emigreeruvatele kodanikele tehti erandid.

32   Välismaalaste seaduse parandus, RT I 1997, 73, 1202.

33   Concluding Observations by the Committee on the Elimination of Racial Discrimina­tion: Estonia. 19/04/2000. CERD/C/304/Add.98 (Concluding Observations/Comments), paragrahv 11: „On soovitav, et kvoodisüsteemi rakendataks ilma rassilisel, etnilisel või rah­vuslikul kuuluvusel põhineva diskrimineerimiseta.”

34   Minelres, „Legal Developments in Estonia concerning family reunification,” 25. mai 2000, <http://racoon.riga.lv/minelres/archive//05252000-10:55:19-19641.html> (juurdepääs 23. juuli 2001). Vaata ka EL CERD pressiavaldust 15. ja 17. märts 2000, Eesti Vabariigi Valit­suse poolt esitatud aruande kohta.

35   Täpne arv ei ole teada. Valitsuse andmetel on arvuks 30 000–40 000 (rahvastikuministri pr. Katrin Saksa presentatsioon rahvusvahelisel seminaril „Liitumine Euroopa Liiduga ja rahvuslik integratsioon Eestis ja Lätis,” Tonder, Taani, 7–10. detsember 2000); Euroopa Komisjoni hinnangul on arvuks 30 000, 2000 Regular Report from the Commission on Estonia’s Progress towards Accession, lk. 18 (edaspidi 2000 Regular Report). Sõltumatute allikate andmetel võib see arv ulatuda koguni 80 000-ni. 2000. aastal pöördus 157 illegaal­set elanikku Inimõiguste Teabekeskuse poole. Nende hulgas oli 96 venelast, kümme ukrainlast, neli valgevenelast ja kaks eestlast.

36   Valitsuse integratsiooniaruanne 2001, lk. 99.

37   Muudatus avaldati RT I 2001, 58, 352. Vaata Minelres, „Estonia restricts attitudes towards ‘illegal residents’” 21. juuli 2001.

38   M. Raudsepp, „Rahvusküsimus ajakirjanduse peeglis”. Heidmets 1998, lk. 126.

39   Raudsepp, lk. 130.

40   Vaata näiteks K. Korts ja R. Kouts, „Meedia kui integratsiooni avatud foorum,” Integration of Estonia Society, Monitoring 2000, Integratsiooni Sihtasutus, lk. 49 (edaspidi „Integra­tion Monitoring 2000”).

41   Valitsuse integratsiooniaruanne 2001, lk. 64.

42   Antud paragrahvis esitatud informatsioon on võetud valitsuse integratsiooniaruandest 2001, lk. 34–35.

43   P. Tammepuu, „Sallivus ja etniliste gruppide vahelised suhted Eesti pressis,” Integration Monitoring 2000, lk. 66.

44   Hr. Kalu Põdveri, Põllumeeste Kogu kandidaadi avaldus, „Vikerraadio”, 3. veebruar 1999.

45   Vaata ülevaateraporti Lisa A.

46   Eesti Vabariigi Põhiseadus (edaspidi ‘põhiseadus’), vastuvõetud 28. juunil 1992, § 123. RT 1992, 26, 349.

47   Eesti ei ole alla kirjutanud ega ratifitseerinud Euroopa Regionaal- ja Vähemuskeelte Hartat (1992); EL kodakondsuseta isikute staatuse konventsiooni (1954); UNESCO konvent­siooni diskrimineerimise vastu hariduses (1960); EL konventsiooni kodakondsusetuse vähendamiseks (1961); Euroopa konventsioon välismaalaste osalemise kohta avalikus elus kohalikul tasandil (1992); ega Euroopa Rahvustekonventsiooni (1997).

48  Põhiseadus, § 9.

49   Põhiseadus, § 12.

50   RT 1992, 15/16, 241.

51   RT I 1993, 71, 1001.

52   Kriminaalkoodeks, § 72(1).

53   Vaata Report Submitted by Estonia Pursuant to Article 25, paragraph 1 of the Framework Convention for the Protection of National Minorities, saadud 22. detsembril 1999. (edas­pidi „FCNM raport 1999”).

54   1999. ja 2000. aasta õiguskantsleri raportitele toetudes registreeriti 1999. aastal ainult üks diskrimineerimisega seotud kaebus, mis oli seotud väidetava seksuaalset orientatsiooni diskrimineerimisega. Õiguskantsleri kantselei teade 5. jaanuaril 2001, nr. 1–14/328.

55   Ajavahemikul 1999–2000 ei registreerinud Tööinspektsioon ühtegi vähemusõiguste või diskrimineerimisega seotud rikkumist rassilise kuuluvuse, värvuse, põlvnevuse, rahvus­liku või etnilise päritolu põhjal ja ühtegi sellesisulist kaebust ei laekunud ka Töövaidlus-komisjoni. Töövaidluskomisjoni teade, 28. detsember 2000, nr. 6–5/591v.

56   Eesti Inimõiguste Instituut, Overview of the Status of Human Rights in Estonia 1999, 17. märts 2000, lk. 15. Vaata <http://www.eihr.ee/texts/ulevaade1999i.html>, (juurdepääs 24. juuli 2001).

57   IX Riigikogu protokoll , V istung, 3. mai 2001.

58   Väljavõtted pr. Kristiina Ojulandi presentatsioonist „Eesti Vabariigi mittediskrimineerimise kohustus” rahvusvahelisel seminaril „Mittediskrimineerimine, vähemusõigused ja inte­gratsioon Eesti ühiskonnas”, Tallinn, 11–12. jaanuar 2001.

59   CERD/C/304/Add.98, 19. aprill 2000, § 11, 13 ja 14.

60   Vaata näiteks International Helsinki Federation, Human Rights Report 2000, lk. 133. Vaata ka Ameerika Riigidepartemang, 1999 Country Report on Human Rights Practices in Esto­nia.

61   LICHR on Tallinnas paiknev mittetulundusühing, millel on harukontorid Narvas, Sillamäel ja Kohtla-Järvel. Pakub juriidilist nõustamist, abi ja analüüsi inimõiguste ja vähemusõi­guste valdkonnas.

62   Põhiseadus, § 49: „igaühel on õigus säilitada oma rahvuskuuluvus.”

63   Näiteks Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus, RT I 1993, 71, 1001.

64   Vaata OSCE rahvusvähemuste ülemkomissari, hr. Max van der Stoeli kiri Eesti Vabariigi välisministrile hr. Siim Kallasele, REF.HC/1/97, <http://www.osce.org/hcnm/documents/ recommendations/estonia/1996/41hc17.html> (juurepääs 9. august 2001); Vaata ka CERD/C/304/Add.98, 19. aprill 2000, § 9; Vaata ka Concluding Observations of the Human Rights Committee: Estonia, 09/11/95. CCPR/C/79/Add.59, § 12.

65   Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus, § 5.

66   Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus, § 1, § 2(2).

67   Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus, § 6.

68   Põhiseadus, § 6.

69   RT I 1999, 16, 275. Eelnev süsteem eristas kuue keeleoskuse taseme vahel. Kehtiva süs­teemi raames nõuab „keskastme tase” suulist ja piiratud kirjalikku oskust eesti keeles; „kõige kõrgem tase” nõuab suulist ja kirjalikku oskust eesti keeles.

70   RT I 1999, 66, 656.

71   RT I 2001, 48, 269.

72   Koalitsioonileping, 1999.

73   Keeleseadus, § 2 (2). RT I 1995, 23, 334.

74   Keeleseadus, § 8.

75   Põhiseadus, § 51.

76   Keeleseadus, § 10.

77   Keeleseadus, § 10. Põhiseadus, § 51: „Igaühel on õigus pöörduda riigiasutuste, kohalike valitsuste ja nende ametiisikute poole eesti keeles ja saada eestikeelseid vastuseid.”

78   Keeleseadus, § 11. Vaata ka põhiseadus, § 52.

79   Riikliku Keeleinspektsiooni peadirektori hr. Ilmar Tomuski avaldus. V. Poleshchuk, „Liitu­mine Euroopa Liiduga ja rahvuslik integratsioon Eestis ja Lätis”, Tonder, Taani, 7–10. detsember 2000, ECMI veebruar 2001, lk. 17

80   RFE-RL Newsline, „Deputies in Estonian City Seek Equal Status for Russian Language”, kd. 5, nr. 151, II osa, 10. august 2001.

81  Riikliku Keeleinspektsiooni teade, 31. jaanuar 2001, nr. 1–5/38.

82   Keeleseadus, § 16 ja 17.

83   Erandid on võimalikud kohanimede puhul, kui need on ajaloolistel ja kultuurilistel põhjustel õigustatud, kuid „igal Eesti kohal on üksainus ametlik nimi. Eesti kohanime alg­kuju kirjutatakse eesti-ladina tähtedega.” Keeleseadus, § 19.

84   Keeleseadus, § 20.

85   FCNM (1992), § 11 lg. 1. Jõustus Eestis 1. veebruaril 1998 (RT II 1996, 40, 154).

86   Keeleseadus, § 23 lg. 1.

87   Riikliku Keeleinspektsiooni peadirektor I. Tomusk „Kakskeelsus valimisreklaamis”, Pos­timees, 1. november 1999.

88   FCNM, § 11 lg. 2 ja § 9 lg. 1.

89   On neli erandit. Omavalitsused, kellele on antud õigus kasutada vähemuskeelt paral­leelselt eesti keelega töökeelena, võivad kasutada antud keelt teadetes ja kuulutustes – kuid ühelegi kohalikule valitsusele ei ole seda õigust antud (Keeleseadus, § 13.2). „Kul-tuurilistel autonoomiatel” on sarnased õigused (Keeleseadus, § 15.2), kuid ühtegi ei ole kehtestatud. Kolmandaks, tarbijainformatsiooni puudutavad regulatsioonid lubavad tee­nuste pakkumist võõrkeeles, kuid seda ainult „väliskülalistele” (29. jaanuari 1996. aasta määrus . RT I 1996, 8, 16). Lõpuks võib teisi keeli peale eesti keele kasutada rahvusvahe­listel sündmustel ja välissaatkondades (Keeleseadus, § 23).

90   Riikliku Keeleinspektsiooni teade, 31. jaanuar 2001 nr. 1-5/38. Pistelisi kontrolle on luba­tud läbi viia igal ajal kaebuse saamisel või Keeleinspektsiooni algatusel. Inspektsiooni põhimäärus avaldatud RTL I 1998, 2/3, 10.

91   Tsiviilkohtumenetluse seadustik, § 7, RT I 2, 43/45, 666. Kriminaalmenetluse koodeks, § 16, RT I 2000, 56, 369. Neid reegleid on võimalik rakendada haldusseadustiku menetluses lähtudes Halduskohtumenetluse seadustiku § 5(1) üldistest seadustest, RT I 1999, 31, 425 („küsimustes, mida antud seadustik ei reguleeri, juhinduvad halduskohtud tsivi­ilmenetluse sätetest”).

92   Kriminaalmenetluse koodeks, § 89(1).

93   Toetatakse ka teisi vähemuskeeli. Mõningates riigi ja munitsipaalkoolides õpetatakse ühte või mitut ainet saksa, rootsi, heebrea või ukraina keeles. Kahes keskkoolis õpetatakse

mõningates klassides kõiki aineid saksa keeles. Informatsioon pärineb Riikliku Keelein­spektsiooni peadirektorilt. Poleshchuk 2001, lk. 17.

94  Koalitsioonileping, 1999.

95  Seega, A. Poleva venekeelsed õpikud esimesele ja kolmandale klassile ja E. Florenskaja seitsmenda klaasi õpik ei vasta standardile.

96  Esimese klassi keemia õpik, autorid H. Karik ja T. Liivanurm, sisaldab mitmeid tõlkevigu, näiteks „märg vesi”.

97  Informatsioon põhineb LICHR –le esitatud avaldustest.

98  Algkoolide ja keskkoolide seadus, § 52.2. Põhikooli ja gümnaasiumi seaduse parandus, RT I 1997, 69, 1111.

99  Vaata ECRI 1998.

100 Põhikooli- ja gümnaasiumi seaduse muudatus, RT I 2000, 33, 195, 4. aprill 2000. Muuda­tuses seisab: „eesti õppekeelega koolide õpilastele, kelle emakeel ei ole eesti keel, luuakse piirkondlikke iseärasusi ja kooli õppekava arvestavad tingimused oma emakeele õppimiseks ja rahvuskultuuri tundmaõppimiseks eesmärgiga säilitada oma rahvuslik identiteet.”

101 Enamik venekeelseid koole asub Ida Virumaa linnades – kus venekeelsed õpilased moodustavad õpilaste enamuse – ja Harjumaal. Tallinnas moodustavad venekeelsed õpi­lased peaaegu poole (47,4 protsenti) kõikidest kooliõpilastest kokku.

102 CERD/C/304/Add.98.

103 Valitsuse integratsiooniaruanne, 2001, lk. 8.

104 Põhikooli- ja gümnaasiumi seadus, § 9, lg. 1.

105 Erakooliseadus, § 15. RT I 1998, 57, 859.

106 FCNM-i 1999. aasta raporti kohaselt oli Eestis 1999. aastal kokku 28 erakooli: 16 toimus õpetamine eesti keeles, üheteistkümnes vene keeles ja ühes inglise keeles.

107 Koolieelsete asutuste seadus (RT I 1999, 27, 387, § 8) sätestab, et:

      (1) lasteasutuses toimub õppe- ja kasvatustegevus eesti keeles. Teises keeles võib õppe- ja kasvatustegevus lasteasutuses või lasteasutuse rühmas toimuda kohaliku omavalitsuse volikogu otsusel.

      (2) kohaliku omavalitsuse volikogu tagab kõikidele eesti keelt kõnelevatele lastele või­maluse käia sama valla või linna eestikeelses lasteasutuses või lasteasutuse rühmas, kus õppe- ja kasvatustegevus toimub eesti keeles.

       (3) lasteasutuse rühmas toimub õppe- ja kasvatustegevus ühes keeles.

108 Eesti integreerimine, 2000, lk. 30.

109 Eesti integreerimine, 2000, lk. 31. Vaata tabel 2 „Kutsekoolides keskhariduse baasil õppi­vate õpilaste arv, õppekeele järgi”.

110 Vaata analüüsi Eesti vastavusest Vähemusrahvuste Kaitse Raamkonventsioonile, mille võt­tis vastu Rahvusvähemuste Ümarlaud 19. veebruaril 1999, kommentaar artiklile 12.3.

111 Ülikooliseadus, § 22, lg. 8. RT I 1995, 12, 119.

112 Rakenduskõrgkoolide seadus, §17. RT I 1998, 61, 980.

113 FCNM raport, 1999.

114 Keeleseadus, § 25, lg. 4. Praeguse seisuga edastatakse iga päev riigitelevisioonis umbes 45 minutit venekeelseid saateid ja 15 minutit venekeelseid uudiseid.

115 Keeleseadus, § 25, lg. 1.

116 Keeleseadus, § 25, lg. 2.

117 Vaata ka FCNM § 10(1), mis puudutab „õigust kasutada vabalt ja segamatult vähemuskeelt, eraviisiliselt ja avalikult, suuliselt ja kirjalikult.”

118 Keeleseadus, § 25, lg. 3.

119 Riigikogu valimise seaduse ja kohalike omavalitsusnõukogude valimise seaduse muuda­tused, RT I 1999, 1, 1.

120 ICCPR § 25(b) (koos artikliga 2).

121 Ole Espersen, toonane Balti riikide nõukogu komissar, hindas tehtud parandusi oma ole­muselt diskrimineerivateks, pöörates põhilist tähelepanu faktile, et need parandused „näisid olevat kandidaatide eelvalimised, mis piirab nii kodaniku õigust kandideerida ja valijate õigust valida, keda nad soovivad.” CBSS voliniku aastaaruanne, 1998. aasta juuni – 1999. aasta juuni, lk. 62. Vaata ka OSCE HCNM Max van der Stoeli kiri Eesti Vabariigi pres­idendile hr. Lennart Merile, 19. detsember 1998; Helsingi järelvalve, kd. 10, nr. 1, 1999.

122 Vaata 2000 Regular Report.

123 Vaata LICHR, Differences in the Legal Status II, aadressil <www.lichr.ee/eng/research­ers.analysis/diff1.htm> (juurdepääs 24. juuli 2001).

124 Eesti kabineti ülesehitus alates 1991. aastast on olemas riigi ametlikul koduleheküljel: <http://www.riik.ee>, (juurdepääs 24. juuli 2001).

125 International Helsinki Federation, Report on Estonia 2000, lk. 133. Vaata ka A. Steen, Eth­nicity and Politics in Estonia, Latvia and Lithuania, Oslo: Oslo Ülikool, 1997, lk. 105.

126 RT 1992, 15/16, 241. § 10. „Seadusevastane on eeliste lubamine ja andmine ning õiguste piiramine sõltuvalt töötaja või tööandja soost, rahvusest, nahavärvist, rassist, emakeelest, sotsiaalsest päritolust, ühiskondlikust seisundist, varasemast tegevusest, usulistest, polii­tilistest või muudest veendumustest ja suhtest kaitseteenistuse kohustusse.”

127 Töövaidluste Komisjoni teade, 28. detsember 2000, nr. 6–5/591v.

128 ÜVT, 1989, 4, 60.

129 RT I 1995, 23, 334.

130 Muudatus avaldatud RT I 2000, 51, 326. Vastavalt muudetud seaduse paragrahvile 2 kuu­lub õigustatud avaliku huvi alla ühiskondlik turvalisus, avalik kord, avalik haldus, rahva tervisekaitse, tarbijaõiguste kaitse ja tööohutus.

131 Vaata 2000 Regular Report.

132 RT I 2001, 48, 269.

133 Vaata J. Inno, „Eestlaste ostujõud kasvab muulastega võrreldes kiiremini,” EMOR, 17. november 1999, <http://www.emor.ee/eng/> (juurdepääs 23. juuli 2001).

134 Täiskasvanute osakaal, kes ei olnud suutelised endale rahaliselt kindlustama vajalikke meditsiiniteenuseid 1999. aastal [%]

Ravi liik	Etnilised eestlased	Etnilised venelased	Muu
Pikaajaline haiglaravi	1,3	3,9	6,6
Operatsioon	0,7	2,1	...
Hambaravi	10,1	21,2	21,2
Hambaproteesid	6,6	15,7	14,9

 

       Baasraport, Norbalt II, Uurimus Eesti elamistingimustest 1999, tellija Eesti Sotsiaalminis­teerium, teostaja Eesti Statistikaamet, Tartu Ülikool ja Rakenduslike Sotsiaaluuringute

Instituut Fafo (Norra). Tartu, 2000.

135 Alates 12. juulist 1993 vastuvõetud õigusaktid (kuupäev, mil võeti vastu Välismaalaste seadus), mis reguleerivad vanaduspensioni, invaliidsuspensione, vaesusabi, jne.

136 Tallinna Linnavalitsuse informatsioon, <http://www2.tallinn.ee/I83_linna_juhtimine/ I247_ametid/I667_sots_tervishoiuamet/I5691_statistika/I5693_tabel1.xml> (eesti keeles) (juurdepääs 27. juuli 2001).

137 Vaata E. Andersen, „The legal status of Russians in the Estonian privatization legislation 1989–1995,” Europe – Asia Studies, Kd. 49, nr. 2, 1997, lk. 303–316.

138 RT 1991, 21, 257; RT I 1993, 23, 411.

139 EV Maareformi seadus, § 21 vastuvõetud 17. oktoober 1991, RT I 2000, 70, 441. Maa enampakkumisega erastamise kord, lk. 8, RT I 1996, 78, 1385.

140 Andersen, lk. 303–316.

141 Välismaalasele, välisriigile ja juriidilisele isikule kinnisomandi üleandmise kitsendamise seadus, § 2, RT I 1996, 39, 766.

142 Elamuseadus, § 31, RT I  1998, 71, 1199.

143 Vaata „Kiri Tema Kõrgeaulisusele Eesti Vabariigi välisministrile hr. Trivimi Vellistele” (1993) Max van der Stoelilt, tsiteeritud H. M. Birckenbach, Preventive Diplomacy through Fact-Findings. How International Organisations Review the conflict over Citizenship in Estonia and Latvia, Lit, Hamburg, 1997, lk. 235–242.

144 Õiguskantsleri seadus, 25. veebruar 1999 (RT I, 1999, 29, 406), jõustus 1. juunil 1999.

145 Õiguskantsleri kantselei teade, 5. jaanuar 2001, nr.1–14/328.

146 2000 Regular Report, lk. 21.

147 „Ema ja poja saatus Riigikohtus”, Eesti Päevaleht, 20. aprill 2000.

148 ETA, 11. juuli 2001 informatsioon.

149 Portfellita minister aadressil <http://www.riik.ee/saks/yles/> (juurdepääs 2. august 2001).

150 Narva linn on viimase seitsme aasta jooksul saanud ainult 0,49 protsenti valitsuse poolt antavast finantstoetusest (aastatel 1996–1997 puudus toetus üldse), kuigi 97 protsenti Narva elanikkonnast moodustavad vähemused ja linna rahvastik moodustab 5,5 protsenti kogu Eesti rahvastikust. Parlamendiliikme Mihhail Stalnuhhini presentatsioon rahvus-vahelisel seminaril „Mittediskrimineerimine, vähemusõigused ja integratsioon Eesti ühiskonnas”, Tallinn, Eesti, 11–12. jaanuar 2001.

151 Kultuuriministeeriumi ja Eesti Vabariigi Statistikaameti poolt esitatud informatsioon.

152 Välisministeeriumi asekantsleri hr. Harri Tiido tsitaat, BNS-i informatsioon, 19. detsember 2000.

153 Foorum, mis esindas vähemuselanikkonna huve 90ndate aastate alguses.

154 Väiksemate vähemusgruppide organisatsioon (välja arvatud venelased). Alles eelmisel aastal (2000) kutsuti üks vene organisatsiooni, Eestimaa Vene Kultuuri Selts, osalema ERÜ juhatusse.

155          Ümarlaua poolt antud soovitused jäid kahe silma vahele sellistel juhtudel, nagu näiteks kodakondsusseaduse vastuvõtmisel (1995), Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni ratifitseerimise seaduse vastuvõtmisel (1996) ning Põhikooli ja gümnaasiumi seaduse muutmisel (1997).

156 Programmi töötas välja ekspertide ja poliitikute erikomitee. Täideviimisraportid on saa­daval inglise keeles aadressil: <http://www.riik.ee/saks/ikomisjon> (juurdepääs 23. juuli 2001).

157 Terminit „õigused” on kasutatud tekstis kaks korda: kui „etniliste vähemuste kultuuriõi­gusi” (3.2), ja „etniliste gruppide õiguste tunnistamist, mis väljendub kultuurilise plura-lismi ja Eesti kultuuripärandi säilitamise printsiipides” (3.4). Mõlemal juhul on viidatud pigem vähemusgruppide õigustele kui vähemusgruppidesse kuuluvate isikute inimõi­gustele.

158 Integratsiooni Sihtasutuse rajas Eesti Vabariigi valitsus 31. märtsil 1998. Vaata
<http://www.meis.ee> (juurdepääs alates 23. juuli 2001).

159 Vaata näiteks, J. Tolstikov, Molodjozh Estonii, 2. märts 2000; Leivi Sher, Molodjozh Estonii, 4. aprill 2000; M. Hint, Den za Dnem, 10. märts 2000.

160 Programmi rahastavad ka teised välismaised allikad, kaasaarvatud Norra valitsus ja UNDP. Programmi tegevus ja eelarve on järgmised: toetus täiskasvanute koolitussüsteemi aren­damiseks ja kursuste maksumuse katmise fondile (544 271); täiskasvanutele mõeldud õppematerjalid (54 783); õppematerjalid eesti keele õpetamiseks venekeelsetes koolides (265 909); toetus keeleõppele ja integratsioonilaagritele (212 868); keelelaboratooriu­mite loomine kahte pilootkooli (62 000); intensiivne eesti keele õpe õpetajate seminari õpilastele (50 000); teadlikkus (140 000). Kogu rahastamine ulatub summani 1 329 831 krooni.

161 EIHR 1999, lk. 15.